Ignar Fjuk: tere, sina
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Küllap juhtus see millalgi siis, kui laulva revolutsiooni aegne üksmeel ja õlg-õla-tunne istutasid minusse ühe imelise illusiooni. Et rahvana oleme üks ja ühine pere, mille kõik liikmed võiksid öelda üksteisele sina.
Tunnen seletamatut ebamugavust, kui sõbralikku, mõistvat ja inimlikust uudishimust ajendatud suhtlemist, olgu siis kas või võhivõõraga, saadab ametlik, distantsi loov või hoidev teietamine.
Sest sõltumata east, soost ja staatusest sirutan meelsamini käe, vaatan silma ja küsin, kuidas elad? Kas saan sulle kasulik olla? Ma ei teieta. Või vähemalt ei soovi seda teha. Ma ei vaja ei-tea-mis-ajast ja ei-tea-mis-oludest pärit etiketi poolt ettekirjutatud mugava puutumatuse või ükskõikse erapooletuse soomusrüüd. Sest ma ütlen sina. Ja loodan, et öeldakse ka mulle.
Tavatsen endale kinnitada, et vajadus teietamise järele tekib siis, kui suhe jõuab või taandub millegipärast pingelisse vastasseisu, kui vajadus hoida distantsi minu ja tema vahel saab sedavõrd ilmseks, et halvima ärahoidmiseks on lahutava ja eraldava teie-piiri tõmbamine möödapääsmatu. Kui tekib vajadus defineerida pooli omaks ja võõraks, halvimal juhul omaks ja vaenlaseks. Kui teietamisega käib kaasas iga hetk puruneda ähvardav mürgiampull.
Ehk on vaid minuga nii. Sest kui pole tegemist lömitamise ja kintsukaapimisega, vaid inimliku viisakuse, austus- või lugupidamisavaldusega, võiks ju ikkagi öelda: palun, teie! Tean, et eri kultuurid kannavad näiteks täiesti erinevat suhtlemise ja inimliku lävimise traditsiooni. Olen nautinud Moskva aristokraatlikku, kõrgkultuuri ulatuva perekonna idülli, kus mitte üksnes 15-aastane tütar ei teietanud oma vanemaid, vaid seda tegid ka isa ja ema omavahel. Kus sõna teie kandis teist, küllap minu arusaamadele võõrast ja arusaamatut tähendust ja mis uvõ! meenutas pigem Pukini säravate värsside elujaatavat hingust.
Oli vist nii, et Rootsi sotsiaalameti peadirektor Bror Rexed andis 1967. aastal välja käskkirja, mille kohaselt võisid kõik öelda temale sina ja et sina-vormi tuli kasutada ka ametile alluvates asutustes, sealhulgas haiglates nii patsiendi-patsiendi kui ka arsti-patsiendi vahelistes suhetes.
Rexed pidas seda oluliseks demokraatia arengu ja võrdväärsuse seisukohast, ettepanek sai ühiskonnas positiivse vastuvõtu. Aastaid hiljem ütles Olof Palme, et tema sinatab kõiki ja kõik võivad talle sina öelda. Nii tekkis riigiasutustes üldine sinale üleminek kui juba peaministrile võis öelda sina, siis ei saanud ju osakonnajuhataja eeldada teietamist. Ja kas mitte isegi Rootsi parlament või kuningas ei toetanud sinatamist oma selgete avaldustega. Tõsi, ei olnud siis ise seal, kuidas saan ma seda mäletada.
Ent siiski miks mitte ka meil nii: tere, sina?
Mõtteavaldus pärineb Klassikaraadio saatest «Räägivad».