Tõnis Saarts: valimisedu 2009 – mitte ainult pronkssõdur

Tõnis Saarts. Foto: Peeter Langovits

Tallinna Ülikooli õppejõud Tõnis Saarts kirjutab, et võtmetähtsusega neil valimistel olid erakondade tugevus kohtadel ja nende kompetentsus kohaliku tasandi poliitikas.

Eesti paremerakonnad on valimistulemustest šokis. Väliselt tehakse küll rahulikku nägu, kuid fakti, et Keskerakond kogus üle-eestiliselt rohkem hääli kui Reformierakond ja IRL kokku, on üsna raske seedida. Tallinn oli valitsuserakondadele läbikukkumine ruudus.

Siiski polnud Keskerakonna triumf iseenesest üllatus. Nende valimiste kõige tähelepanuväärsemateks momentideks oleksid pigem IRLi jõuline tagasitulek kohalikku poliitikasse, valimisliitude suhteline edu ja rekordiline valimisaktiivsus. Samuti näitasid need valimised, millistel erakondadel on kohtadel olemas piisav organisatsiooniline võimekus. Viidates just viimasele ning liites sellele ka valimiskampaania enda, võib öelda, et tänavused kohalikud valimised olid sammuks edasi Eesti demokraatias tervikuna.

Tallinna puhul pole vale väita, et nende valimiste tulemused otsustati suuresti juba 2007. aasta aprilliöödel. Seni kuni teised erakonnad ei saa aru lihtsast faktist, et Tallinn on mitmerahvuseline linn, jäädaksegi pealinnas kaotama, ka 2013., 2017. jne aasta valimistel. 

IRLi ja Reformierakonna jaoks on rong kahjuks suuresti läinud, kuna aprillisündmustega minetasid need erakonnad pealinnas päris mitmeks valimisperioodiks muukeelsete valijate silmis usalduskrediidi. Isegi kõva töö sellel tandril võib esialgu tuua vaid mikroskoopilisi nihkeid. Lõpuks muidugi uuristab ka veepiisk kivisse augu, kuid protsess peab olema järjepidev.

Ennekõike on siin Reformierakonna jaoks põhimõtteline valikukoht: kas hakata taas võistlema IRLiga nn rahvuslaste häälte pärast ja taguda Vene-vastasuse trummi veel jõulisemalt või pöörduda tagasi oma vanade, Ansipi-eelsete liistude juurde, hoides venelastest ja Venemaast rääkides edaspidi piinliku järjekindlusega võimalikult neutraalset joont.

Ometi ei saa Keskerakonna üleriigilist edu seletada vaid pronkssõduriga. On selge, et selle taga on midagi enamat. Kui üldises plaanis otsida vastust küsimusele, miks üks või teine erakond üle-eestiliselt võitis või kaotas, siis edu ei taganud mitte niivõrd õnnestunud kampaania, kuivõrd tegelikuks võiduvõtmekeseks said erakonna organisatsiooniline tugevus ja valijate arusaam partei munitsipaalpoliitilisest kompetentsusest. Ehk teisisõnu, ennekõike luges võimekus kohtadel.

Hoolimata põrumisest Tallinnas ja mitte just ülirõõmsatest uudistest Tartus, läks peaministriparteil tervikuna ju üsna hästi – üleriigilisi tulemusi vaadates on praegune häältesaak võrreldav eelmiste valimistega. Oravapartei juhid peaksid praegu tegema sügava kummarduse just inimestele kohtadel, kohalikule eliidile, keda nad on suutnud oma ridadesse värvata. Kui europarlamendi valimistel tõi kastanid tulest välja Kristiina Ojuland, siis nüüd päästsid erakonna au Urmas Kruuse, Urmas Sukles, Urve Tiidus ja paljud teised.

Ka Keskerakonna ülivõimas edu oli paljuski tugevate haruorganisatsioonide teene ja head valimistulemust lubas ennustada juba ainuüksi nimekirjade arv. Eestis on selgelt välja kujunenud parteide kolmik, keda peetakse kohalikus poliitikas kompetentseks ja kes on üles ehitanud tugeva harukontorite võrgustiku. Need on Keskerakond, Reformierakond ja IRL.

Sotsid jäävadki igevesti teise ešeloni, kuni nad ei hakka jõuliselt panustama oma erakonnaorganisatsiooni ülesehitamisse. Roheliste katastroof näitas ilmekalt, mis juhtub siis, kui erakonnal pole ei tugevaid nimesid kohtadel ega ka imidžit, mis viitaks munitsipaalpoliitilisele kompetentsile.

Jah, tõepoolest, kohalikku poliitikasse on võimsalt tagasi tulnud IRL, kes tegi küll nõrgema tulemuse, kui Isamaaliit ja Res Publica varasematel valimistel kokku, kuid nende saavutusi tuleb vaadata ennekõike suhtes Reformierakonnaga. Endast seni üliheal arvamusel olnud oravaparteile on suurimaks kõrvakiiluks just peakonkurendi IRLi üsna lähedane valimistulemus.

IRLi üllatavalt hea saavutus Tallinnas pole niivõrd nende tugeva kampaania vili (viimane oli ju ülimalt nõrk, sisulisi sõnumeid selles polnudki), vaid põhjust tuleb otsida sellest, et nähtavasti on ka pealinna valijad peaministripartei ülbest enesekindlusest tüdinud, eriti kui neile esitletakse linnapeakandidaati, kes üheski parameetris seda positsiooni välja ei kannaks.

Peaministripartei kampaania pealinnas oli ebaveenev: kui erakond, kes on riigi tasandil peamiselt vaid kärpimisega tegelenud, teatab nüüd, et nemad toovad lasteaedadele raha tagasi, ja selle teema võtab oma «südameasjaks» noor vallaline naisterahvas, siis see lihtsalt ei tundu usutav.

Oleks sinisilmne arvata, et valimistulemused ei mõjuta suhteid Toompeal. Valitsuskoalitsiooni saatuse kohta on vara mingeid spekulatsioone teha, kuid üks on selge: IRLi positsioon ja kauplemisruum Stenbocki maja seinte vahel on nüüd palju tugevam kui veel paari päeva eest.

Kui vaadata valimiskaarti üle Eesti, hakkab silma veel üks tähelepanuväärne aspekt – väga paljudes omavalitsustes ja eriti väiksemates võitsid valimised valimisliidud. Üksikkandidaadid ja valimisliidud said üldse 26 protsenti häältest, valimisliidud võitsid 118 omavalitsuses. Kuigi enamikus valimisliitudes kandideerisid erakondliku taustaga inimesed, näitab valimisliitude edu seda, et püüd suruda kohalikku poliitikat jäikadesse parteilistesse ja ideoloogilistesse raamidesse on Eestis ebaõnnestunud. Tugeva panuse valimisliitude edusse andis muidugi Rahvaliit, kes ise on nüüd Eesti valija jaoks parteina lõplikult maha kantud.

Kuna paljudes valimisliitudes kandideeris inimesi korraga mitmest erakonnast, siis näitab see sedagi, et kohalik poliitika on Eestis tegelikult palju konsensuslikum, pragmaatilisem ja isegi inimnäolisem, kui teravad erakondlikud vastandused riigi tasandil seda aimata lubavad.

Valimiste peamine võitja oli siiski Eesti demokraatia. Kõrget valimisaktiivsust saab seletada nii kriisiolukorraga, europarlamendi valimistel tekkinud positiivse tunnetusega tavavalija hääle kaalust kui ka teravate vastandustega suurlinnades – see kõik mobiliseeris valijat.

Ometi olid ka seekordsed valimiskampaaniad olemuselt teistsugused. Tõsi, need olid võrdlemisi sisutühjad, paljud erakonnad ei suutnud ega tahtnud rääkida «asjast», st kohalikest probleemidest, mis inimestele tegelikult korda läksid.

Kuid samas ei valitsenud ka hüsteerilist skandaalidest tiinet õhkkonda nagu 2005. aastal. Kohalikele valimistele nii tavalisi korruptsioonisüüdistusi pilluti neil valimistel märksa vähem. Viisaskandaal oli ainus, mis kõvasti tähelepanu sai.

Ära jäi ka traditsiooniline nn Vene kaardile rõhumine. Paremerakonnad, kartes kaotada pea kõik muukeelsete valijate hääled, ei saanud seekord endale rahvuslikul pinnal vastandamist lihtsalt lubada. Parteid tegid sedapuhku valijatega aktiivselt personaalset tööd ning ka meedia panustas ratsionaalse valimisdebati ülalhoidmisesse (põhjalikud programmianalüüsid, väitlused jne).

Kui midagi neist valimistest kaasa võtta, siis on see kodanike aktiivsus ja usk, et tema häälel on siiski kaalu, ning avalikkuse selge sõnum poliitikutele: «Rääkige ikkagi asjast!» Igal juhul olid need valimised sammuks edasi Eesti demokraatias.