Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2291783t1h25ca.jpg)
Õhk on täis majandusarengu pidurdumise lõhna. See on segu seletamatust ärevusest, kustuvast lootusest ja üha kallimast bensiinivingust. Võib-olla me ei paneks seda tähelegi, kui uuel lõhnal poleks üht rahutukstegevat omadust nimelt hakkab see pähe.
Inimesed, kes arengu pidurdumise lõhna on liiga palju hinganud, muutuvad umbusklikuks, kahtlustavaks ja kokkuhoidlikuks. Nad vaatavad kaaskodanikke altkulmu, suruvad käed sügavamale taskusse ning tõukavad küünarnukid kehast eemale.
Sel lõhnal on veel teinegi erakordne omadus: mõjub ainult neile, kes sellesse usuvad. Need, kes väidavad, et pole paremaid ega halvemaid aegu, on ainult hetk, milles parasjagu viibime, saavad just praegu olla vabad kleepuvatest edulugudest ning varasemast hoopis hõlpsamini oma mina üles leida.
Neil, kes oma «mina» kavatsevad siduda mõistega «ettevõtja», on just nüüd õige aeg alustada, väidavad asjatundjad Postimehe teemalehes «Ettevõtlus ja innovatsioon».
Esiteks sunnib karmim ja kainem aeg ideid hoolsamalt läbi mõtlema. Enam ei kasva igast seemnest puu. Või mis puu! Kehvemal mehel ei hakka niisama mulda visatud muruseemegi allamäge kihutamise tõmbetuules idanema! Tõenäoliselt jagatakse uuel ajal investeeringuraha hoopis vähem avatud rahakotist ning see tähendab, et ärivõistluses pääsevad väljakule vähesed. Nii mõnigi praegune enesekindel pingipoiss peab hoopis pealtvaatajate tribüünile kolima.
Teiseks on info kättesaadavus viinud selleni, et kõikjal maailmas omatakse sarnast teadmist. Seega, et midagi ära teha, tuleb leida midagi erilist. Erilise leidmine eeldab kõva teadustööd või avatud mõtlemist. Või õieti vastupidi. Kui avatud mõtlemine mõne hea idee toob, siis on ka riiklikud toetusmehhanismid valmis selle idee jaoks tööle hakkama. Ning kui asi õnneks läheb, ei pea me enam tööpingi kohale kummardudes naelu tootma, vaid võime müüa ise seina hüppavate naelte tootmise õigust. Aga litsentsimüük peaks olema naelamüügist hoopis tõhusam äri.
Siiski jääb õhku küsimus: kust ma tean, et just mina ettevõtjaks sobin? Muidugi võib proovida vastata tuhandest küsimusest koosnevale testile, aga ettevõtlikul inimesel on siiski kõige hõlpsam asi ära proovida.
Küll aga tuleb eriti iseendale kinnitada, et esimene pankrot pole pädev ettevõtja üle otsustama. Ka teine pole. Võib-olla ei ole isegi kolmas. Sest tõeline ettevõtja ei heitu, vaid leiab uue jõu ning läheb edasi. Sest ta teab: tegutseja pankrot on ajutine, lamaja vaesus seevastu igavene.