Marju Lauristin: vabadussammas ja (e-)demokraatia

Marju Lauristin Foto: Postimees.ee

Vabadussõja võidusamba projekti vastu algatatud allkirjade kogumine internetis kutsus esile võimude ärrituse: kaitseminister nimetas seda kahjulikuks ja ühiskonda lõhestavaks, Isamaa ja Res Publica Liidu esimees Mart Laar aga lubas endale oponentide suhtes lausa nõukogulikult kõlavat pealekäratamist: «Käed eemale vabadussambast!» Ka mõned intellektuaalidest kommentaatorid on käsitlenud «sambasõda» eeskätt kui gruppidevahelist (kunstnike ja poliitikute, eliidi ja rahva) konflikti.

Mis see sambakampaania siis on? Kui tõsiselt peaks üldse sellistesse internetiaktsioonidesse suhtuma? Kas oleks õige neid hinnata e-demokraatia edusammudena või hoopis hukka mõista kui ühiskonda lõhestavaid aktsioone, mille teatud grupp on suureks puhunud?

Mõningat selgust nendes küsimustes aitab saada sambakampaanias oma allkirjaga osalenute sotsiaalse koosseisu analüüs.

Selleks annab võimaluse asjaolu, et erinevalt tavapäraste internetiaktsioonide anonüümsusest pidid nii samba vastu kui poolt allkirja andjad avalikustama mitte üksnes oma nime, vaid ka ameti.

9. märtsi hommikuks, kui ma tõmbasin oma arvutisse internetist mõlemale pöördumisele allakirjutanute nimekirjad kavatsusega nende sotsiaalset profiili omavahel võrrelda, oli allakirjutanute koguhulk jõudnud 12 000 inimeseni: samba poolt oli antud 4609 ja vastu 7407 allkirja. Võrreldes juuresolevas tabelis toodud poolt ja vastu olijate sotsiaalset koosseisu, võib lugeja veenduda, et need on üllatavalt sarnased (vt joonis 1).

Vastupidi üldlevinud arvamusele, nagu oleks samba vastu peamiselt kunstirahvas ning poolt valdavalt pensionärid ja poliitikud, on mõlemas nimekirjas kõige suurema osakaaluga n-ö majanduslikult aktiivne keskklass: ettevõtjad, organisatsioonide tegevjuhid ja erialaspetsialistid, pedagoogid, arstid ja juristid.

Vaevalt et neid inimesi on oma arvamust, nime ja ametit avalikustama sundinud allumine manipuleerimisele või massipsühhoosile. Lisaks neile on allkirju nii samba vastu kui samba poolt andnud üllatavalt suur hulk igapäevast praktilist oskustööd tegijaid: ehitajatest ja autojuhtidest raamatupidajate ja talunikeni.

See, et interneti kaudu on aktiivselt sekkunud monumendi püstitamist puudutavasse vaidlusse nii suur hulk tõsise igapäevatööga seotud mehi ja naisi, on tunnistuseks nii ausamba enda kui Tallinna vanalinna sümboolsest väärtusest väga paljudele inimestele, et mitte öelda kogu rahvale.

Sambaaktsioonis osalejate mitmekesine koosseis ja samas nii pooldajate kui vastaste küllalt sarnane sotsiaalne taust näitab, et tegemist on kogu avalikkust kaasa haarava põhimõttelise väärtusdebatiga, mis ei vastanda niivõrd ühtesid ühiskonnakihte teistele, kui paneb kõiki ühiskonna rühmi sisemiselt käärima ja kaasa mõtlema.

Kui liidame kokku mõlemad nimekirjad ja vaatame poolt ja vastu antud allkirjade suhet igas ametirühmas eraldi, on valdav pooldajate ja vastuolijate üsna ühtlane jagunemine rühmade sees (vt joonis 2).

Keskmisest erinevad kunstirahvas ja ametnikud, kellel on tõesti vastandlikud hoiakud. Kuid samas on akadeemilise haritlaskonna hulgas samba pooldajaid isegi pisut enam kui vastaseid. Kas selline pilt annab tunnistust ainult vaimu ja võimu vastasseisust või räägib ka millestki muust?

Mulle tundub kõige olulisemana, et üle 12 000 inimese on oma nime ja ametit avalikustades tõestanud, et kodanikuühiskond ei taha enam vaikides pealt vaadata, kuidas olulisi asju otsustatakse kinnistes nõupidamisruumides. See internetis endale osalusvõimaluse leidnud aktiivsete kodanike hulk on tunduvalt suurem ja mõjusam kui netikommentaaride anonüümsete sapivalajate seltskond.

Kui siia juurde arvata need 6000 inimest, kes on toetanud oma nime ja sõnaga riigikogu palkadega seotud kampaaniat ning, need paar tuhat, kes on väljendanud oma suhtumist tuumajaama, saame virtuaalses rahvakoosolekus osalejate hulgaks suurusjärgu, mis on võrreldav eelmistel e-valimistel hääletanute hulgaga. Sellise rahvahulga tegelikuks kokkusaamiseks läheks vaja staadioni või lauluväljakut.

Tähelepanuväärne on käimasolevates e-kampaaniates see, et tegu pole lihtsalt poolt või vastu klikkimisega, vaid osalemisega kogu ühiskonda haaranud intensiivses mõttevahetuses.

Samba tähenduse üle vaieldes on hakatud teadvustama küsimusi ning tõstatama teemasid, millest kaua aega pole nii tõsiselt kõneldud: kaalutakse mineviku ja tuleviku väärtustamist, esteetika ja eetika vahekorda, sulgumist oma rahvuslikku maailma ja rahvusvahelist avatust, kristluse rolli eesti rahva arengus, kunsti ja kultuuri tähtsust või kõrvalisust ühiskonna arengule, vaikiva oleku ohtu ning arvamuste vabaduse olulisust.

Just võimalus ühendada e-allkirja andmisega tehtav praktiline otsustus eri seisukohtade väärtussisu selgitava debatiga muudab käimasoleva internetiaktsiooni tõsiseks sammuks e- demokraatia edenemise suunas.

Küsides, kas allkirjade andmise kampaanial on ka tulemust, kiputakse seda hindama vaid valitsuse või seadusandja otsuste seisukohalt. Ent (e-)demokraatia võimalused ühiskonda mõjutada on palju laiemad. Avalikustades kodanikuna oma positsiooni, saab iga internetis allkirja andnu kogeda kodanikuks olemise väärtust, mõttekaaslastevahelist ühistunnet ja respekti teisiti arvajate argumentide suhtes. Ning selle arutelu käigus on sammaski juba oma tähendustes teisenenud.

Kas oleks ilma sellise avalikkust ergastava kõrgepingeta löönud särisema Jüri Arraku geniaalne kujutlusvõime, mis manas «Foorumi» saates vaatajate silme ette nägemuse helendava klaassamba alt voolava lepitava ja puhastava allika veest?

Õige oleks olnud samba kui visuaalse ja ruumilise märgi tähendus juba enne projektikonkurssi poliitikute ja kunstiinimeste vahel selgeks rääkida ja avalikkusega läbi arutada.

Pealinna südamesse rajatud monument on mitte autorite või valitsuse, vaid meie kõigi, kogu eesti rahva sõnum maailmale ja tulevastele põlvedele. Vaidlus käibki selle üle, mida räägib sammas meist endist, meie identiteedist, meie väärtustest ja arusaamadest.

Kaitseminister eksis, kui ta televäitluses ütles, et samba ümber on käimas maailmavaateline konflikt. Pigem on samba eri tõlgendused, sealhulgas «vabaduse» ja «võidu» vastandumine, tunnistuseks traditsionaalsuse ja (post)modernsuse vastuolust, mis on käärimas kõigis postkommunistlikes ühiskondades.

Identiteedi selgus ja sisemine vabadus ei ole maailmavaate, vaid kultuurilise küpsuse ja eneseteadlikkuse küsimus. Hurdalik «saame vaimult suureks» ei ole asendatav kui tahes vägeva sambaga.