Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2290237t1h2032.jpg)
Emakeel teeb eestlase tugevaks ja vabaks. Ükskõik kus ta ei paikneks või mida teeks. Hoolimata sellest, et üleilmastumine inimesi, rahvaid ja ühiskondi üksteisele üha lähemale toob ning ühte sulatab, vajab igaüks meist maailmas toimetulekuks pidet, taustsüsteemi ja üht keelt, milles kõiki tundeid ja mõtteid viimse varjundini väljendada.
Lihtne on näha võõrkeelt kui silda inimesest teiseni, kuid selle saab ehitada alles pärast seda, kui emakeele purre oma minani on kandma hakanud mida kindlam see on, seda väiksem tõenäosus, et järgmiste keelte lisandudes eneseväljendus tõlkes kaotsi läheb.
Eestlased on jälle vabad valima oma koduks ükskõik millise paiga Euroopas ja maailmas. Nooreestlaste läinud sajandi algusest pärinev üleskutse «Saagem eurooplasteks, ent jäägem eestlasteks!» on päevakajalisem kui kunagi varem. Täiesti loomulikult otsivad inimesed uusi võimalusi ja paremat elu, paljud avastavad, et on mõnel naabermaal oodatud tööjõud.
Uues keskkonnas elu sisseseadmine on tõsine proovikivi. Iga perega kolija mõtleb kindlasti oma laste tulevikule, sellele, kus ning kellena nad elama hakkavad. Oma järeltulijaile parimat võimalikku elu soovides ollakse enamasti üksmeelsed vajaduses omandada asukohamaa kombed, keel ning kultuur.
Emakeel nagu nohu
Samas kipub olema nii, et mida rohkem inimene endaga rahul on, mida terviklikum ja avaram on tema maailmapilt, seda olulisemaks peab ta oma järglaste head emakeeleoskust ja võimalust saada emakeelset haridust, sest see toetab lapse identiteedi kujunemist ning hoiab tugevana sideme oma kultuuriga. On ka neid, kes pärast kodumaalt lahkumist võimalikult kiiresti uude keskkonda sulanduda püüavad ning emakeele säilitamist kohanemist segavaks taagaks peavad.
Võib ju arvata, et emakeel on nagu nohu hakkab külge ja püsib iseenesest niipaljukest, kui seda uusikuna võõrsil elades vaja on. Küsitavaks jääb, kas mitmel pool maailmas sisserännanute teise-kolmanda sugupõlve kohandumisraskustest märku andvad meeleavaldused kõnelevad liiga lõdvast või ülearu tihedast sidemest oma kultuuri ja traditsiooniga.
Soomes elab praegu alaliselt vähemalt 27 300 alates 90. aastate algusest Eestist siia kolinud inimest. Nende hulgas on «tagasipöördujatena» peresidemete kaudu Soome asunuid, õppima tulnuid, hiljuti tööle värvatud arste, insenere, meditsiiniõdesid, bussijuhte, ehitajaid, põllumajandustöötajaid ja muid tublisid tööinimesi küll peredega, küll ilma. Oleme tõusnud venelaste järel tulnukate hulgas teisele kohale.
Soomlased, kes küll küsitlustulemuste järgi näeksid kõige meelsamini tulijaina rootslasi ja britte, suhtuvad Eestist Soome tööle tulnuisse hästi, tunnustades meie kohanemisvõimet ja keeleõplikkust. Heasoovlikkusel on vägagi asised juured, kuivõrd Soomes napib mitmes valdkonnas töökäsi juba praegu ning tulevikus tõotab elanikkonna vananemine tööjõupuudust veelgi suurendada.
Tulijaile lastega peredele sealhulgas on siinses korrastatud ühiskonnas kohandumine võimalikult lihtsaks tehtud. Riiki asunud muulastele on ette nähtud soome keele tasandusõpe, samas võivad soovijad õppida kohaliku omavalitsuse kulul emakeelt kaks tundi nädalas. Paraku ei kasuta seda võimalust kaugeltki mitte kõik potentsiaalsed huvilised, sest osa pole asjast teadlikud ning teistele ei sobi nn rändõpetajate antavate emakeeletundide toimumise aeg ja koht.
Seda, et emakeelne õpe Soome kolinud eestlastele hädavajalik on, hoomasid tähelepanelikud lapsevanemad ja õpetajad juba 1990. aastate teisel poolel. Ei saanud ju leppida olukorraga, kus mõnigi eesti laps oma vanemaga avalikus kohas emakeelt rääkida häbenes! Kaalul oli kaugelt rohkem kui keeleoskus väänduda ähvardas noore inimese identiteet ja maailmakäsitus.
Majanduslangusest toibuv Soome ei tervitanud kaugeltki kõiki tulnukaid avasüli. Kontrast kodumaise kogemusega oli karm, seljataha jäi teadmine, et eestlane olla on uhke ja hää, ees terendas ümberrahvustumise võimalus.
Õpetaja Anne Ribelus võttis endale toona Roihuvuori algkoolis eesti klassi ja tohutu vastutuse, mis on end nüüd kuhjaga õigustanud. Selle tõeliselt rahvusvahelise kooli, milles õpivad väga erinevate rahvuste esindajad, füüsilised võimalused on küll napid koolis on kolm klassituba, mis mahutavad 59 eestlasest 1.-6. klassi õpilast , kuid tähtsus tohutu. Neil lastel on koduväline rahvuslik pidepunkt, nad taastoodavad eesti kultuuri, nende emakeel ei jää «köögikeelena» kängu.
Seda, kuivõrd oluliseks siinsed eestlased omakeelset haridust peavad, näitab vabanevaid kohti ootajate suur hulk. Tulenevalt sellest, et Roihuvuori kool kaugeltki kõiki soovijaid mahutada ei suuda (hiljuti otsis saatkonnast abi lapsevanem, kelle 5. klassi minev laps väljajäänute nimestikus kaheteistkümnendal kohal paiknes), tahetakse sügisel avada teine keelekümblusmeetodil toimiv klassidekomplekt järgmises Helsingi koolis.
Rahvuse auasi
Emakeelse õppe korraldamise hõlbustamiseks on siinsed eestlased loonud Eestikeelse Hariduse Seltsi. Koostöös Eesti ja Soome haridusministeeriumi ning kohaliku omavalitsuse esindajatega käsitletakse laia probleemistikku alates emakeelsest eelkoolist/lasteaiast/sõimest kuni Eesti gümnaasiumi riigieksami sooritamise võimaluseni.
Soomes pole kaugeltki veel ununenud möödunud sajandi teisel poolel Rootsi asunud soomlaste pingutused oma keele ja kultuuri säilitamiseks, uue nähtusena tasuks tähele panna võõrsil vanaks saanute probleeme, on ju emakeel nii esimene kui ka tihti viimane sild ümbritseva maailmaga.
Ja lõpuks, ent mitte ebaolulisimana emakeelne haridus võõrsil on rahvuse auasi, enesest lugupidamise tunnismärk. Enesest lugu pidav eestlane on parem eurooplane ning maailmakodanik. Emakeel teeb eestlase tugevaks ja vabaks.
Kirjutis väljendab autori isiklikke seisukohti