Andres Juhkam

FOTO: Repro

Huvide konflikt on olukord, kus fondijuht oma otsustustes ei lähtu üksnes osakuomanike huvidest, vaid arvestab ka emapanga teiste fondide või laenudega. Kahjuks kohtab selliseid konflikte panganduses nii Eestis kui ka mujal. Tõhus finantsjärelevalve ja hea äritava peaksid aitama selliseid olukordi ennetada.



Eestis võiks võimalike huvide konflikti vältimiseks kaaluda pensionifondidele rangemate reeglite kehtestamist. Fondi juhtimisel peab lähtuma ainult pensionifondi osanike parimatest huvidest. Võiks piirata pensionifondi varade paigutamist emapanga juhitud teistesse fondidesse, kuigi see on fondijuhtidele kasulik, kuna tulevase pensionäri kogutavalt rahalt teenitakse kahekordset valitsemis- ja sisenemistasu: nii pensionifondi juhtimisel kui ka fondilt, kuhu pensionifond omakorda investeerib. See muudab osakuomaniku jaoks tema raha juhtimiskulud ülemäära kõrgeks, mis ei saa olla majanduslikult põhjendatud.

Pensionifondide investeeringud fondidesse, mis ei ole emapangaga seotud, ja neist väljumine toimuks turutingimuste alusel. Võiks piirata investeerimisfondide investeeringuid emapanga korraldatavatesse võlakirjaemisioonidesse. Kui emapanga korraldatav võlakirjaemisioon märgitakse vaid tema enda hallatavate fondide poolt, siis on tekkinud konflikti oht. Eesti tingimustes on võlakirjad tihti laenudest kõrgema riskiga. Kui pangalaenu ei soovita anda, siis emiteeritakse võlakirju.

Seetõttu on oluline, et emissioonis peaksid samadel tingimustel võlakirju märkima ka teised emapangaga mitteseotud fondid. See lisaks fondi omanikele kindlust, et tehing tehti turutingimustel, ja aitaks vältida ka olukorda, kus pank võib hakata oma laenude/ettevõtte päästmiseks refinantseerima laene võlakirjaemissioonidega, mille vastu oleks huvi vaid tema enda fondidel. Kui emitendil tekivad raskused, siis võib kujuneda oht, et püütakse omi laene võlakirjaomanikele eelistada.  

Pensionifondide investeeringuid emapanga juhitavatesse teistesse fondidesse oleks mõistlik piirata finantsvaradega, mis on turul kaubeldavad ja omaksid kõrgeid reitinguid. Ebalikviidsetesse rämpsvõlakirjafondidesse ei tohiks pensionifondid raha paigutada.
Investeerimisfondide seaduse kohaselt on fondijuhil kohustus kehtestada huvide konflikti vältimiseks sisemised reeglid. Kuna sellest ei paista piisavat, siis usun, et konfliktide vältimiseks vajalikud põhimõtted leiaksid õigusaktides konkreetsema väljenduse kuni tehingute piiramiseni.  

Usun, et huvide konflikti aitaks vähendada ka pensionifondide valitsemistasude süsteemi muutmine. Praegu kasutatav pensionifondi juhtide tasustamissüsteem näeb ette fikseeritud tasumäära, kus fondi juhtiva ettevõtte teenistus sõltub fondi mahust, mitte aga fondi reaalsest edukusest. Pensionikeskuse andmetel progressiivsete kohustuslike pensionifondide valitsemistasu on vahemikus 1,25–2 protsenti aastas fondi väärtuselt.

Fondijuhi suurus ei sõltu otseselt sellest, kui palju fondijuht osakuomanike väärtust kasvatab. Fondi valitsemistasu peaks olema seotud fondi tulususega. Tasu koosneks fikseeritud protsendist, mis katab fondijuhi vajalikud ja mõistlikud kulutused, ning tulemustasu protsendist, mis arvestataks fondi osaku väärtuse kasvult üle minimaalse tulususe. See tasustamise põhimõte motiveeriks arvestama osakuomanike parimate huvidega. Nii nagu ainult edukad ettevõtted, peaksid ka vaid edukad fondijuhid kasumit teenima. Kui fondil läheb halvasti, siis ei ole põhjust ka fondijuhti premeerida.

Sellist tasustamist kasutatakse kinniste fondide puhul, nagu riskikapitalifondid. Tehniliselt on see teostatav ka II samba pensionifondide puhul. Muidugi esineb aktsiaturgudel aastaid, kus fondide varade väärtus võib kõigil langeda, kellel rohkem, kellel vähem, kuid sellisel juhul näitaks see fondi haldava ettevõtte solidaarsust oma osakuomanike suhtes, loobudes oma kasumist. Praegune tasustamine soosib suuremate fondide haldureid, kes, nagu praktika näitab, ei pruugi olla parimad fondi vara väärtuse kasvatajad.

Suurendamaks konkurentsi fondide vahel, võiks anda ka võimaluse sissemaksete tegemiseks paralleelselt erinevatesse pensionifondidesse. Kehtiva seaduse kohaselt võib isik teha sissemakseid üksnes ühte pensionifondi. Fondide vahetamise peaks muutma investorile odavamaks ja kiiremaks. See suurendaks konkurentsi fondijuhtide vahel ja sunniks pingutama osakuomanike huvide eest.  

Oleks mõistlik pakkuda kohustusliku kogumispensioni ühe võimalusena individuaalseid pensioniportfelle. See võimaldaks tulevasel pensionäril investeerida oma pensioniraha iseseisvalt, kas siis deposiitidesse, aktsiatesse või võlakirjadesse. Sel juhul jääksid ära fondi valitsemisega seotud kulud ning koguja saaks kujundada ise oma portfelli koosseisu ja riskiprofiili. Vajadusel võib ta oma portfelli kanda üle mõnda juhitud pensionifondi või sealt lahkuda. Usun, et selline kogumispensioni toode ei saaks olema küll massiline, kuid võiks olla hea alternatiiv. Artikli autor oleks sellisest individuaalsest pensioniportfellist huvitatud.