Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2014/01/10/2742314t1h3f08.jpg)
/nginx/o/2009/02/22/138152t1h26ca.jpg)
Kolumnist Mihkel Mutt kirjeldab plaani, mis sarnaneb 1970ndatest pärit idealistliku mõttega kompartei tasapisi tarikate käest üle võtta.
Küllap on mitmed inimesed mõelnud, kuidas peatada Keskerakonda. Seda on üritatud, aga tulutult. Pole olnud kasu paljastamistest ega manamistest-hurjutamistest. Seepärast on osa inimesi nähtavasti käega löönud ja loodavad, et küll aeg teeb oma töö. Näiteks Andres Herkel on oma blogis ennustanud, et uus Keskerakond on võimalik siis, kui tüüri juurde pääseb ülejärgmine põlvkond (Ratas, Reps, Simson jt). Aga millal see sündida võib? Kas meie silmad ikka näevad seda poliitikaalast Kaananimaad? Ja pangem tähele: selles ennustuses on rehkendatud uue põlvkonnaga säärasena, nagu see on praegu. Aga praktika on näidanud, et noorte ja ehmestiivulistena ongi enamik inimesi vähem rikutud. Isegi neil, kellest pärast saavad suurimad tarikad, on siis veel hinges natuke süütust ja ausust. Keegi ei tea, milliseks nad muutuvad tosina aasta pärast. Võib-olla tõesti praegustest paremaks, aga mis siis, kui hoopis hullemaks?
Ei, sellele üksi ei saa lootma jääda. Õnneks on ka teisi võimalusi. Üks niisugune oleks kokkuvõtlikult järgmine: kui miski on liiga suur, et seda maatasa teha ja mättasse lüüa, siis tuleb see lihtsalt üle võtta. Sest partei teevad inimesed, mitte põhikiri, ideoloogia jms, mis on üldine ja mitmeti tõlgendatav. Tahaks sellele missioonile saata poliitikast puutumata noori hingi, andekaid ja ausaid. Aga kust neid praegusel vaesel ajal võtta, liiati hordide viisi?
Ja kuidas teha nii, et nad ükskord Keskerakonna hingekirjas olles ei langeks ise ahvatluste võrku, millest seal puudus pole? Seepärast pakuksin välja teise võimaluse. Ütlen kohe, et selle viljad ei valmi üleöö. Plaani elluviimine nõuab pikaldast meelt, suurt koordineeritust ja ajutist enesesalgamist.
Esimene etapp. Kõikidest erakondadest, kellele Kesk on pinnuks silmas, hakatakse välja astuma. Ja seda ei tee realiikmed, vaid just juhtfiguurid, veteranid, karastunud poisid-tüdrukud. Näiteks Reformist lahkuvad Lang ja Gräzin, IRList Tulviste ja Velliste, sotsidest Mikser ja Meri. Mõne aja pärast esitavad nad avalduse Keskerakonda astumiseks. See ei toimu kampaania korras, vaid rangelt individuaalsetel põhjustel, hoolikalt lavastatuna, nii et see algul väga silma ei torkaks. Ajakirjanduses tuleb anda murelikke, viimase piirini viidud süümetundlike inimeste intervjuusid jms. Kõige parem aeg selleks oleks kohe pärast valimisi, sest siis on käepärast usutav ettekääne: pettumine tulemustes, valijad ei andnud meile mandaati, saab endale igati tuhka pähe raputada.
Muidugi ei maksa naiivne olla. Kui esimesi taolisi juhtumeid tervitatakse Keski kontoris halleluujaga, siis mõne aja pärast, kui ületulijaid hakkab palju kogunema, äratab see valvsust. Kuigi erakonda astumise avaldusi esitatakse piirkondlikult, jääb viimane sõna ikkagi peamajale. Ent siiski võib arvata, et viimasel pole kerge väga tuntud inimese avaldusele kätt lihtsalt ette panna. Järgneb inkubatsiooniperiood, mille vältel Laine Jänes, Lauri Vahtre, Urmas Reinsalu jt teevad Keskerakonna lihtliikmetena partei halli igapäevatööd.
Tõeline tegevus algab poolteist aastat enne järgmisi kohalikke valimisi. Muidugi ei kavatse umbusklikuks muutunud vanad keskerakondlased juhtpositsioone niisama loovutada. Aga enamikul «uutel» on prominentidena suhteliselt suur isiklikult lojaalne valijaskond. Kas siis endiste ülikooliringkondade näol nagu Tulvistel või tartlastena laiemalt nagu Ansipil. Niimoodi haaratakse võim kohalikes nõukogudes (sorry, volikogudes). Edasi läheb juba lihtsamalt, sest kes kontrollib kohalikku võimu, kontrollib seda peatselt ka Toompeal ja Kadriorus
Edasi hakatakse Keskerakonna imagot muutma. Parim tee on võõristuse kujundamine – sõltuvalt sihtgrupist. Kõige lihtsam on teha lõpp ühekordsetele aktsioonidele nagu pealinna pensionäride toetamine või reisisaatjate palkamine. Ideoloogia tasandil tuleb kuulutada, et pronkssõduri teisaldamine oli õige tegu. Moskva sõsarparteile keeratakse algul külg, siis selg. Nõutakse karmi keelepoliitikat. Majanduse vallas kärbitakse avalikku sektorit ja lõpetatakse laenamised. Kõige tähtsam on aga saata avalikkusele signaal, et Keskerakonnaga pole enam mõtet isikliku kasu pärast liituda. Just, sellega ei saa enam edendada tööalast karjääri ega parandada maist heaolu. See peaks inimesed maha jahutama. «Misjaoks ma parteis olen, kui ma sellest kasu ei saa?» küsib õigustatult iga eesti inimene. Nii lüüakse pettunult käega, veteranid lahkuvad ja toetajaskond kuivabki kokku.
Muidugi ei ole ma ülioptimist. Ettevõtmine meenutab natuke anekdooti Rootsi riigile sõja kuulutamisest ja kohe seejärel alla andmisest. Veel rohkem aga idealistlikku mõttekäiku 1970ndatest, mille kohaselt arukad rahvuslikult mõtlevad inimesed pidanuksid komparteisse astuma, et see tasapisi tarikate käest üle võtta. See ei viinud kuhugi. Ja kui Kesk on üle võetud, siis kas pole ülevõtjatel kahju sealt lahkuda? Peaaegu nagu oma lapski juba ikkagi…
Ja mis siis, kui sellal, kui teised erakonnad üritavad üle võtta Keski, asub Kesk salamisi hoopis neid endid üle võtma? Siis on ju nullsumma mäng. Parem üks suur Keskerakond kui viis väikest.