Pildil hääletussedeli laskmine valimiskasti.

FOTO: Ants Liigus/Pärnu Postimees

Eilse päeva vaieldamatu kangelane oli valija

Selle üle, et kohalike omavalitsuste volikogusid käis valimas rohkem inimesi kui kõigil eelmistel kordadel 1993. aastast alates, saab ainult rõõmu tunda. Kõige lihtsam, kuigi võib-olla mitte just peensusteni täpne järeldus on, et varasemast suuremale arvule inimestele läheb korda, millises suunas Eesti elu tüürida tuleb. Valimisaktiivsus on üks neist näitajatest, mille järgi ühiskonna tervist hinnata püütakse.

Ent kas Eestis kasvanud valimisaktiivsus on tervisest pakatava organismi tunnus või toimiva, ent haige keha immuunreaktsioon haiguse vastu? Kumbki võimalustest pole iseenesest halb. Isegi kui seletame kasvanud aktiivsust üksnes sellega, et inimesed näevad, kui kehv olukord on, siis ometi tahtmist valimistel osaledes poliitikat mõjutada ja usku sellesse, et valimistel osalemisel ülepea mõtet on, saab tõlgendada üksnes hea nähtusena.

Ühelt poolt näitavad avaliku arvamuse küsitlused erakondade vastu üldiselt madalat usaldust. Teisalt, kui võrreldes eelmise korraga valimiste päeval rohkem inimesi välja tuleb, näitab see, et midagi ihatakse – on selleks siis stabiilsus või muutused, on ilmselt erinevates kohtades erinev.

Esialgsetes kommentaarides on politoloogid põhiliselt keskendunud kahele tegurile. Esiteks erakondade kampaaniad, mis sundisid inimesi valima poolt kas mõne erakonna poolt või vastu. Teiseks, ja seda eelkõige Tallinnas ja Ida-Virumaal, on need esimesed valimised pärast pronksöid, mil mittekodanikud ning Eestis alaliselt elavad Vene kodanikud saavad oma suhtumist näidata.

Kui me küsime tõsimeeli teada tahtes, miks valimisaktiivsus eelmisest korrast suurem on, siis oleme raskuste ees. Tuleb tunnistada, et kindlaid, selgeid ja lõpuni usutavaid seletusi veel pole ja võib-olla ei saagi praegu olla. Olgu see öeldud muu hulgas märkusena politoloogidele, et nende töö ei ole tehtud mõne valimisjärgse või -eelse spekulatiivse märkusega. Tahame ju lisaks tulemustele tõepoolest teada ka vastuseid miks-küsimustele.

Võib oletada, et suurem jagu valimisjärgseid kommenataare keskendub Tallinnale ja teistele suurematele linnadele ning erakondade üle-eestilisele toetusprotsendile ja eks see ole ka põhjendatud.

Üleüldistajatele tasub siiski meenutada, et valimised toimusid seekord 226 omavalitsuses. Läbirääkimised järgneva nelja aasta koalitsioonide üle algavad igal pool. Nelja aastaga on Eestis kohalike omavalitsuste arv kahanenud täpselt ühe võr ra (2005. aasta valimiste ajal 227 omavalitsust). Küllap on siin mõnel pool kohta ka mõtlemiseks, kas tasub olla vald selleks, et anda tööd vallavanemale.