Tõnu Õnnepalu: vabaduse teed ja sambad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ma ei pannud tähele, millisel hetkel sai vabaduse monumendist Vabadussõja võidusammas. Aga ma arvan, et puhtalt Vabadussõja võidumonumendi püstitamiseks on lihtsalt liiga hilja. See pole enam siiras. Vabadussõda ennast ei mäleta enam keegi. Nii palju kaotusi on olnud pärast seda ajaloolist võitu. Ja võite on olnud ka. Nii paljud inimesed on vahepeal pidanud andma oma elu vabaduse eest, nii paljudelt on see röövitud koos vabadusega.
Iga monument meenutab midagi möödunust, aga omakorda jääb iga monument meenutama seda aega, kui ta püsitati. XXI sajandi alguses rajatud memoriaal jääb meenutama ka meid, kes elame nüüd, meie vabadus- ja tõepüüdlusi.
Aga meie eneste jaoks, nii nagu mina seda mõista oskan, saab uus «vabadussammas» (mis üldse ei pea olema sammas!) olla vaid tänuavaldus kõigile neile, kes meid ja seda maad siiamaani on kandnud. Ja kõige selle eest, mis nad vabaduse nimel on teinud ja kannatanud.
Ka minu vanaisa võitles Vabadussõjas, suurtükiväe noorem-allohvitserina, nagu ta ise oma elulooülevaatesse kirja pani. Aga tema võitlus vabaduse eest algas juba enne. Ja õieti, kas see algas temaga?
Juba ammu enne teda olid tema ema eneseteadlikest taluinimestest vanemad ja nende vankumatu tuleviku- ja lunastuseusk. Vanaisa Johannes (hiljem Juhan) ise sündis 1888. aastal. Juba 1908. aastal oli ta aktiivne tegelane Koeru Haridusseltsis.
Haridusselts avas selles kihelkonnas esimese «kõrgema» ja puhtalt eestlaste eraõppeasutuse. Vanaisa ise oli juba liiga vana, et seal koolis käia, aga ta koolitas seal oma kaks nooremat õde, kellest ühest sai vabariigi ajal ministeeriumiametnik Tallinnas, teisest kooliõpetaja Virumaal.
Siis tulid Ilmasõja rinded Austrias, siis Vabadussõda, Paju lahing ja kõik. Vanaisa ei saanud sellest sõjast küll ei risti ega talu, aga talu oli tema isa juba mõisniku käest 5600 hõberubla eest välja lunastanud.
Vanaisa vabadusvõitluse kõige mehisem ja töörohkem periood oli muidugi aeg pärast Vabadussõda ja enne tema enneaegset surma, Eesti Vabariigi kaks aastakümmet. Kooliharidus oli nüüd Koerus riiklik ja maksuta, selle eest enam võidelda polnud vaja. Aga tuli üles ehitada oma talu, viia see moodsatele alustele. Ja tuli üles ehitada oma riik.
Ühiskondlikud ametid
Neid «ühiskondlisi» ameteid kõiksugu seltside ja ühistuste juhatustes, mida vanaisa pidas, oli vist paarkümmend. Ühegi eest ei saanud ta sentigi. Praktilisema meelega vanaema olevat ikka pahandanud, et mis ta raiskab kallist tööaega. Aga vanaisa oli kord selline: ta uskus, uskus inimese vabadust ja jõudu oma elu kujundada, oli sellesse uskunud juba enne Vabadussõda ja vabariiki ning uskus nüüd seda kindlamalt.
Selle usu eest pidi ta peagi tasuma eluga, nagu nii paljud tema eakaaslased olid tasunud oma eluga Vabadussõjas. Nendegi mälestuse jäädvustamine oli üks vanaisa ettevõtmisi neil aastatel. Ta kuulus Koeru kihelkonna Vabadussõja mälestusmärgi rajamise ühingu juhatusse. Oli selle kassapidaja. Veel üks ilma tasuta amet.
Korjata kroon- ja senthaaval kokku tuluõhtute ja annetuste raha, sest selle eest too kuju püsti pandi. Ma ei tea, kas see lõpuni jõutigi välja maksta, sest enne lõppes kõik, millesse seni nii vankumatult oli usutud.
See mälestusmärk oli muidugi üks sadadest. Ma imestan, kui nüüd räägitakse, et pole Vabadussõja mälestusmärki. Aga kõik need kihelkondade sambad, rajatud eranditult rahva omal algatusel ja rahva vabatahtlikult annetatud raha eest oma isadele, vendadele, poegadele ja meestele?
Kas need küll enamasti tagasihoidlikud, aga seda südamlikumad ja siiramad kujud ja sambad kas need pole siis kokku üks suur vabaduse monument, vaba rahva püstitatud oma vabale maale?
Seda enam, et nüüd on nad taas tihtipeale vabal initsiatiivil ja annetuste eest taastatud. Tõelise Vabadussõja võidumonumendi, õieti küll mälestussamba oma langenud relvavendadele, rajasid need, kes ise seal sõjas võidelnud olid. Kui «suur» sammas tookord Tallinna tegemata jäi, siis ta jäi. Selle puuduminegi meenutab midagi.
Vanaisa arreteeriti 1941. aasta suvel. Seda tegi teine eesti mees, peaaegu nimekaim pealegi, Jaan ja samuti Jüri poeg. Ja selle tollase Väinjärve valla täitevkomitee esimehe Jaan Piibelehe isa Jüri oli olnud samamoodi mõisa puusepp, nagu mu vanavanaisa Jüri oli olnud mõisa tõllassepp. Aga kõigest sellest olid need Jürid ja Jaanid teinud täiesti erinevad järeldused. Või oli elu neile need ette pannud.
Too Jaan Piibeleht oli nimelt 1917. aastal mõisa tööpoisina läinud punastega kaasa (ta oli siis ka ainult 17-aastane), istunud selle eest saksa okupatsiooni ajal paar kuud vangis, võidelnud Vabadussõjas punaste poolel, Eesti sõjaväe kätte vangi langenud ja veel üheksa kuud vangis istunud.
Saanud aga siiski Eesti Vabariigi käest (erinevalt valgete poolel sõdinud vanaisast, kes midagi ei saanud) niinimetatud väikekoha, kuus hektarit maad. Aga kandnud vist kõik need kakskümmend vabaduseaastat südames vimma selle vabaduse ja «nende teiste» vastu.
1940. aastal tuli siis jälle tema tund. Ja 1941. aastal ristus tema tee mu vanaisa omaga. Saatuslikult, mõlemale. Vanaisa kadus teadmatusse ja tundmatusse. Alles ligi viiskümmend aastat hiljem saime teada, et ta suri 1942. aasta Eesti iseseisvuspäeva eelõhtul Irkutski vanglas. Tõenäoliselt nälja ja külma, võib-olla ka piinamise kätte. Piinamise kätte nii või teisiti.
Alati kui mul on külm või kõht tühi, tuleb mul nüüd vanaisa meelde ja ma ütlen endale, et mul pole ju häda midagi. Kohe saab sooja ja süüa. Ja ma olen vaba.
Nõukogude tagalast tagasi tulnud ja uuesti häbematult valla täitevkomitee etteotsa hakanud Jaan Piibelehe, siis vist juba partei liikme, lasi maha tundmatu metsavend 1950. aastal. Jaan Piibelehe südametunnistusel oli mitu tapetut ja surnuks piinatut, mitte mu vanaisa üksi.
Ja vanaisa arreteeriti lõppkokkuvõttes selle eest, et ta keeldus maha laskmast üht 16-aastast eesti poisikest, kommunistlikku noort, hävituspataljonlast, kelle mehed olid küla vahel kinni võtnud. Ta lasi poisikesel minna: kahes sõjas sõdinud mees ja suur idealist ei tapnud kaitseta noorukit. Sellest vahejuhtumist arenenud sündmused viisid ta enda vahistamise ja surmani.
Kuid tema ja tema põlvkonna vabadusvõitlus ei lõppenud seal. Kõikidest tema lastest said haritud ja ausad inimesed. Meie perekonnas ei räägitud kunagi venelaste vihkamisest. Ja keegi ei astunud parteisse, kuigi hiljem oleks selleks olnud võimalust ja see oleks olnud võimalus. See lihtsalt ei tulnud kõne allagi.
Nagu ka althõlma kaubitsemine ja riigivargus need Nõukogude aja normid. Nemad olid vabaduses kasvanud inimesed, nemad ei võtnud seda vangimentaliteeti kunagi omaks. Samuti oli ema ja tema Virumaa suguseltsiga.
Sellepärast mind isegi ei aja naerma, kui ma nüüd sellepärast, et ma selle tömbivõitu võidusamba vastu olen, mõnede kaasmaalaste jaoks «kommunistide» leeri kuulun. Ega solva ka. See lihtsalt ei puuduta mind. Ma olen lapsest saadik teadnud, et samamoodi kui ei varastata, ei minda oma südametunnistuse vastu.
Ma ei halvusta vähimalgi määral ka neid, kellele see rist meeldib. Miks mitte. Ja ma saan aru, et kui inimestele on mõista antud: te kas võtate selle või ei saa midagi, siis nad tahavad «vähemalt» seda.
Asi pole ka üldse ristis. See on vaidluse viimine valele alusele. Mul poleks ristimotiivi vastu midagi. Aga antud lahendus mitte ei ülenda, vaid ennem madaldab seda suurt ja vana sümbolit.
Vanaisal on oma sammas
Ja ma ei saa aru: Harju mäe üle valitsevad ju iidsed kirikutornid, igaühe otsas rist, ilus ja proportsionaalne. On need meie lühinägeliku aja jaoks liiga väikesed? Mõtleb see uus ja edevalt läbipaistev nendega võistelda? Ja miks on äkki nii kiire? Pidi ju plats enne korda tehtama, nüüd tahetakse rist ikka autoparkla kohale püsti panna.
Vanaisa haual risti pole, pole haudagi. Ja ometi ei saaks ma selle «tehhi kristallist» risti alla temale lilli viia. Sest see rist poleks rajatud päris puhaste kavatsustega, sellest kumaks mulle läbi parteiline omakasu ja see on juba enne oma rajamist külvanud rahva hulka omadeks ja võõrasteks jagamist, mõttetut vaenu, milletaolise ohvriks omal ajal langes mu vanaisagi. Ja mul poleks seda vajagi. Vanaisa püstitas endale mälestussamba ise.
Mul on üks foto läinud kevadest, vanaisa sünniaastapäevast. Isa seisab Koeru Vabadussõja mälestusmärgi ees, käes kimp omakasvatatud maikellukesi. Ta on rõõmsa ja ulja näoga nagu kaheksateistkümne-aastane poisike. Ta on kaheksakümne kuuene. Ta pani need lilled sinna ausamba jalamile, oma isale, vabadusele.