Urmas Saard: vene keeles rääkimine tähendaks okupatsiooni põlistamist

Intervjueerides Toomas Hendrik Ilvest, refereerib BBC-i ajakirjanik Tim Whewll presidendi sõnu.

«Why, I asked, did he not speak Russian? It seemed a reasonable question because Russian is the language of more than a quarter of Estonia's population. But for President Ilves it was not reasonable at all. Speaking Russian, he said firmly, would mean accepting 50 years of Soviet brutalisation because most Russian-speakers settled in Estonia only after it was occupied by the USSR towards the end of World War II.»

«Ma küsisin, miks ei oska ta vene keelt? Küsimus tundus mõistlik, sest vene keel on emakeel enam kui veerandile Eesti elanikkonnast. Aga president Ilvese meelest ei olnud see sugugi mõistlik küsimus. Rääkida vene keelt, sõnas ta kindlalt, tähendaks leppimist 50 aastat kestnud Nõukogude jõhkrutsemisega, sest suurem osa venekeelsest elanikkonnast asus Eestisse alles pärast seda, kui Nõukogude Liit oli Eesti Teise maailmasõja lõpul okupeerinud. (e.k- toim)»

Pole põhjust kahelda ajakirjaniku aususes mõtte edastamisel. Kuid keele mõistmiseks ei piisa aususest ja südametunnistusest. Mäletan kaugest kooliajast põgusat tutvust raamatuga, milles selgitati inglise keele eripärasid. Mõistsin, et mõnedel juhtumitel tuleb tekstist õieti arusaamisel abiks teadmine, kes seda ütleb. Vastasel korral võib tõlgendus osutuda autori mõttest kardinaalselt erinevaks.

Paraku olen midagi sarnast kogenud ka oma emakeeles. Püüdes end väljendada kõige paremini valitud sõnadega, peegeldub arvamusavaldus läbi kuulaja mõistmise tagasi täiesti moondunud kujul. Tundub nagu oleks väljendatud mõttesse kuulaja poolt sisseloetud uus sisu, millel pole midagi ühist algselt öelduga. Seda probleemi käsitleb suhtlusõpetuses omaette peatükk, millel pole põhjust hetkel pikemalt peatuda. Ometi soovin eelnevaga viidata võimalikule vääriti mõistmise põhjusele.

Huvitaval moel tekkis mul presidendi sõnade eestikeelset tölget kuuldes mõte, mida hilisemal ingliskeelse teksti lugemisel sõna sõnalt välja ei loe. Oma arusaamist kirjeldades riskin veelkord sellega, et loen oma mõtte presidendi seisukohale sisse, mis ei pruugi kaugeltki kokku minna tema mõttega.

Esimene, mida raadiost kuulsin: «Vene keeles rääkimine tähendaks 50 aastat kestnud Nõukogude jõhkruse leppimisega.» Tundsin, et kui ta tõepoolest nii ütles, siis tabas ta naelapea pihta. See pole emotsionaalne, vaid argumenteeritud tunnetus. Tegelikult on nendes sõnades kokku võetud keeleteadlaste, etnograafide ja mitmete teiste oma ala teadlaste, praktikute seisukoht. Kadrioru ametnike ja nõunike hilisem diplomaatiline silumine võib küll olla lipitseva diplomaatia hea tava, kuid president on õigeks pidanud olla sirgjooneline ja üheselt mõistetav. Seega ennemini toetaks kui arvustaks.

Küsimus pole keeles, milles on kirjutatud hindamatu väärtusega teoseid vene klassikute poolt. Kindlasti pole juttu keelest, mis on väärtustanud vene kultuuri. Küsimus on pigem selles, et samaväärselt vene keelega on eesti keelel Maarjamaal oma eluõigus.

Rääkides riigikeele asemel valdavalt igal võimalikul juhul või pealesurutud tingimustel, ahendame eesti keele kasutamise võimalusi. Keelel pole mitte üksnes suhtluse vahendamise funktsioon. Keel kannab enesega kaasas ka meelsust, ideoloogiat, suundumisi, ajaloolist tunnetust ja palju muud.

Okupatsiooniga toimunud «keeleline» terror on jälje juba jätnud eesti keele struktuuri. Praegu kimbutab sama ohtlikult kui mitte hullemini eesti keelt inglise keel. Rääkides vene keelt ei tee me kahju mitte niivõrd endile, kui muulastele, kes ei valda piisavalt riigikeelt. Mingi aja pärast võime leplikul võõrkeele eelistamisel aga pöördumatut kahju teha iseendile. Sellisel viisil osutuvad presidendi hoiatavad sõnad tegelikkuseks: oleme ise saanud oma okupatsiooni põlistamise täideviijaiks.

Täna (neljapäeval-toim) tehtud avalduses ütleb riigi esimene mees: «Arusaadavalt peab Eesti president seisma põhiseaduse eest, kaitsma eesti keelt ning seetõttu on ainuvõimalik ja normaalne, et Eesti president peab rääkima oma kodanikega eesti keeles.» Võttes presidenti eeskujuks, tuleks igal kodanikul järgida tema sirgeseljalist eeskuju. Kaldun arvama, et need, kes peavad presidendi antud intervjuud ämbrisse astumiseks, on kahe jalaga pange põhjast läbi astunud.