Hendrik Kuusk: toidupoes ei müüda mürgikokteile

Hendrik Kuusk Foto: Pm

Mis saab olla palju pruugitud ütluse «oleme see, mida sööme» taustal kellelgi midagi selle vastu, et ostjad jälgivad üha enam, mis on nende igapäevase toidu pakendile märgitud.

Ka riigi huvides on igati kaasa aidata, et tarbijad oleksid toidu koostisosade suhtes võimalikult hästi informeeritud ning et iga inimene oskaks teha õigeid valikuid just oma vajadusi arvestades.

Paraku on inimestel muude omaduste kõrval ka kalduvus liialdada – seda nii sõnades, tegudes kui ka toiduga. Ning juhtub vahel, et informeerimisest saab hirmutamine või vaenlase otsimine. Nii on kiputud ka viimasel ajal transrasvhapete ümber puhkenud poleemika valguses toidukaupu mustvalgelt tervislikuks ja ebatervislikuks liigitama. Kolumnist Roy Strider (PM 13.10) nõuab valitsuselt selliste ebatervislike toodete erimärgistust või tema kõnepruugis mürgikokteilide lausa keelustamist.

Tõsi, mõnes riigis on kehtestatud nõue tuua transrasvhapete sisaldus toidu märgistamisel välja. Väide, et osas liikmesriikides on nende kasutamine aga päris keelatud, on ebapädev liialdus ja otsene vale.

ELis lähtutakse toidu märgistamisel vastavast direktiivist ja see ei kohusta transrasvhapete sisaldust esitama. Erandiks on imikute piimasegud ja jätkupiimasegud, mille puhul on lubatud transrasvhapete sisaldus kuni kolm protsenti rasva kogusisaldusest.

See aga ei tähenda, et Euroopas seda teemat ignoreeritaks või rahva tervisest ei hoolitaks. Seoses toidu märgistamise määruse uue eelnõuga on transrasvhapete märgistamise kohustuslikuks muutmine tulnud kõne alla ka Euroopa Liidus. On üksnes paar liikmesriiki, kes pooldaksid kohustuslikku märgistamist, ning mõned liikmesriigid, kes on sellele kindlalt vastu.

Pigem eelistatakse kasutada muid vahendeid, näiteks suunata tööstusi vähendama transrasvhappeid toidus ning jagada rahvuslike terviseprogrammide raames inimestele toidusoovitusi. Seetõttu sisaldub nüüd transrasvhappeid toodetes väga väikestes kogustes ning puudub vajadus nõuda selle märkimist toidu pakendil.

Oma poolehoidu kohustuslikule märgistamisele ei ole näidanud ka Taani, kus on kehtestatud tööstuslikult toodetud transrasvhapete piirnorm: õlis või rasvas, mida kasutatakse toidu valmistamisel, ei tohi neid olla üle kahe protsendi. Kui transrasvhapete sisaldus on alla ühe protsendi rasvast, võib Taanis toidu kohta öelda «transrasvhapetevaba».

Kuni ELi tasandil ei ole plaanis muuta transrasvhapete esitamist kohustuslikuks, ei kavatseta seda ka Eestis. Transrasvhapetele nõuete kehtestamine eeldab analüüsi, kui suur on risk elanikkonna tervisele ja kas ohuga võrreldes on proportsionaal­ne kehtestada kohustuslik märgistus või piirnorm.

Vastavalt Euroopa Parlamendi ja Nõukogu toidu üldnõuetele peavad riigisisesed toitu puudutavad nõuded lähtuma riskianalüüsist. Transrasvhapete sisalduse piirnormi kehtestamisel on Eestil võimalik osutada rahva tervise kaitsmisele. See aga eeldab põhjalikku teaduslikku hindamist, millised on põhilised toidugrupid, kui palju transrasvhappeid need sisaldavad, millise kvaliteediga hüdrogeenitud taimerasva kasutatakse, millised on ohustatumad elanikkonnagrupid. Kui piirnorm ei põhine põhjalikul teaduslikul hindamisel, siis on piirnormi võimalik rakendada ainult riigisiseselt, st Eestis toodetud toidu suhtes.

Kuidas mõjutaks see Eesti ettevõtete konkurentsivõimet? Uute nõuete kehtestamisel tuleb arvestada ettevõtetele kaasnevaid lisakulusid.

Transrasvhapetele tähelepanu juhtimisega on tõstatatud ühiskonnas oluline teema. Neid keerulise nimega ühendeid võib leiduda paljudes kondiitritoodetes, aga ka friikartulites, kuivsuppides, hommikusöögihelvestes ja paljudes teistes suupistetes, samuti looduslikult, näiteks piimas või lihas. Seega on neid ülimalt keeruline vältida.

Kuid see, milline on nende mõju organismile, sõltub siiski ennekõike tarbitavatest kogustest ja need kogused peaksid kahjude tekitamiseks olema ülisuured.

Lihtsalt niisama paanikat külvata ei ole aga kindlasti põhjust ning sama vähe on põhjust transrasvhappeid sisaldavaid tooteid mürgiks nimetada.