Jelena Skulskaja: hirm klammerdab meid stereotüüpidesse

Foto: Illustratsioon: Eero Barndõk

Literaat Jelena Skulskaja kirjutab hukutavatest stereotüüpidest ja soovib, et kõik, keda ei kammitse kitsarinnalisus, püüaksid saavutada seisundit, mis sunnib stereotüüpe taanduma.

Vladimir Nabokovi romaanis «And», mille tegevus on asetatud möödunud sajandi kahekümnendatesse aastatesse, on peategelaseks vene intelligent, kes on sattunud Berliini, sõidab trammis ja mõtiskleb meeleheitel inimesele iseloomuliku sügavuse ja kirglikkusega sakslastest.

Ta teab, et «venelaste veendumus, et vähene hulk sakslasi tähendab banaalsust, aga suur hulk väljakannatamatut banaalsust [...] ei ole kunstnikule kohane», kuid ei suuda midagi selle vastu ette võtta. Erilist, konkreetset ja lausa talumatut vastumeelsust tunneb ta ühe reisija suhtes, kes on tüüpilise sakslase täiuslik kehastus, keda otse peab vihkama tema «kontorikultuse [...] puise huumori [...] mõlemale soole omase paksu tagumendi [...] mustusest mittehoolimise pärast, täpsuse pärast sigadustes».

Peategelasest lausa õhkab vaenu, kuni «tüüpiline sakslane» võtab äkki taskust venekeelse ajalehe ja köhatab ehtveneliku tooniga. Peategelane näeb alles äsja vastuvõetamatus näos nüüd otsekohe «isamaalist pehmust»...

Kriisi- ja hirmuhetkedel, mil homse ees valitseb ebakindlus, püüavad inimesed alati juhinduda lihtsatest, kulunud, labastestki tõdedest ja juurdunud stereotüüpidest, et vältida süüvimist keerulisse olukorda. Kõige selgema ja lihtsama vastasseisu võimaluse pakub sõda, aga kui meil ka praegu sõda – jumal tänatud – ei ole, siis lihtsustamine ilmneb kõigis inimtegevuse valdkondades.

Kogu maailmas on langenud kultuuri, kirjanduse ja kunsti tase: liiga kaua on materdatud suuri kunstikoolkondi ja šedöövreid, liiga kaua on jalge alla tallatud kõlbelisi väärtusi, nii et lugejad ja vaatajad lõpuks sülitasid nende peale ning liikusid edasi nende juurde, kes loovad melodraamasid ja võitlusfilme, kus kõik on lihtne ja mõistetav, vaenlased saavad surma ja armastajad liibuvad teineteise vastu lõputus suudluses.

Mida toob kaasa teadvuse lihtsus ja stereotüüpsus, on teada. Pierre Boulle’i antiutoopias «Ahvide planeet» muutuvad inimesed ahvide suhtes alamateks olenditeks, kuna kaotavad oma inimliku palge. Ray Bradbury antiutoopias «451° Fahrenheiti» jälitatakse inimesi püüde eest lugeda raamatuid, mis kuuluvad põletamisele. Karel Čapeki antiutoopias «Sõda salamandritega» vallutavad alamad olevused maailma, mis suhtub kergemeelse ükskõiksusega oma tulevikku.

Möödunud sajandi kulg tõestas, et inimene suudab endalt tsivilisatsiooni koorma heita väga kergelt, nagu kasuka kevade saabudes, ja siis on juba palju kergem tegutseda, lähtudes «tüüpilise venelase», «tüüpilise eestlase», «tüüpilise kelle tahes» kujundist.

Leidub riike, mis on loodud rahva jaoks. Neis saab õnnelik olla vaid see, kes peab ennast rahva osaks, piisakeseks rahvameres: ta tunnetab ühtsust teistega, kokkukuuluvust, kõigi ühiseid võite ja kaotusi.

On ka riike, mis on loodud inimese jaoks. Sellise inimese jaoks, kes hindab oma eraelu kõige väärtuslikumaks kogu maailmas ja suhtub üsna ükskõikselt ühiskondlikesse ilmingutesse. Vanas Testamendis pöördub Jumal rahva poole, Uue Testamendi sõnum on aga suunatud igale inimesele.

Rahvale loodud maa võib mõnda aega majanduslikult õitseda, aga pole kuigi tõenäoline, et selles areneks kaunid kunstid, sünniksid eredad isiksused, tehtaks suuri teadussaavutusi.

Eesti, nagu mulle tundub, kaalub praegu võimalust, küll mõnevõrra ebakindlalt, minna üle teist tüüpi riikide sekka, mis tuginevad kodanikuühiskonna põhimõtetele. See on väga raske üleminek ja usutavasti mina, kel põhimõtteliselt ei saa ju olla kirglikke rahvuslikke tundeid, ei peaks sel teemal sõna võtma.

Ma olen verelt juuditar, kultuurilt ja keelelt venelanna, kodakondsuselt eestlanna ning alati nende poolel, keda konkreetsel hetkel tahetakse tunnistada «tüüpiliseks».

Kui räägitakse halvasti venelastest, siis olen ma venelanna, kui sõimatakse eestlasi, olen eestlanna, ja kui ei olda rahul juutidega, siis juuditar. Mõistagi olen valmis end tundma ka grusiinlanna, osseeditari või ukrainlannana, kui löögi alla peaks sattuma sellest rahvusest inimesed.

1990. aastate algul avanes mul võimalus pidada loenguid Ameerikas, Pennsylvania ülikoolis. Mind hämmastas lõpmatuna näiv tingimuste nimekiri, millega õppejõud pidi arvestama. Nii ei olnud tal õigust vaadata üliõpilasele pingsalt silma, jääda üliõpilasega kahekesi auditooriumisse suletud uste taha ja nii edasi.

Aga seda, mis toona tundus naljaka ja rumalanagi, pean ma nüüd suurepäraseks ametiisiku käitumise eeskirjaks. Poliitiline korrektsus, mis on kutsunud maailmas esile nii palju muigamist, aitab ameeriklastel jätta ütlemata ja tegemata asjad, mis võiksid kahjustada teisi inimesi.

Loomulikult rikutakse poliitilise korrektsuse reegleid kõikjal ja alati, kuid siiski võtab kodanikuühiskonnas enamik neid arvesse.

Mis tahes rahvusest ja rassist ameeriklased kinnitavad uhkusega, et nad on ameeriklased. Sealjuures on neil alati valik: unustada oma juured või hoopis vastupidi, hoida oma emakeelt, kultuuri, kombeid au sees ja ikkagi olla ameeriklane. (Ma loodan, et mind ei süüdistata ameerikameelsuses – ma lihtsalt tõin ühe võimaliku näite, ehkki tean, et kui nii delikaatsel teemal sõna võtta, oled nagunii milleski süüdi.)

Ka Eestis on juba üles kasvanud selliste mitte-eestlaste põlvkond, kelle vanemad – kes ehk ise ei oskagi eesti keelt – on pannud nad eesti lasteaeda ja seejärel eesti kooli, nii et need noored inimesed nimetavad ennast «vene-eestlasteks».

Vaatasin hiljaaegu noore Eesti koreograafi Jevgeni Fokini tantsuetendust, mille üks tegelasi on Ljuba, kes teatab rõõmuga: «Mina olen eestlanna.» Ka «vene-eestlastel» on valik: säilitada vene keel ja kultuur ning saada uuteks eestlasteks või loobuda oma ajaloolisest minevikust.

Mulle kui vene kirjanikule on mõistagi lähemal ja kallimad need, kes eesti keele oskamisest hoolimata ei ole loobunud vene keelest või muutnud seda moonutatud ja eesti sõnadega üle külvatud primitiivseks poolkeeleks, aga valik, mis peaks olema nii vaba kui võimalik, on loomulikult iga inimese enda teha.

Silmapaistev vene mõtleja Tšaadajev hoiatas kolka- ja puskaripatriotismi eest. Silmapaistev eesti luuletaja Juhan Viiding ütles, et luuletaja peab end alati ja kõikjal tundma pagulasena.

Kodanikuühiskonda ei saa luua seaduste, poliitikute üleskutsete, kirjanike selgituste ja arutluste, ajalehevaidluste ja teledebattidega. Me oleme jõudnud punkti, kus küsimusi ei esitata enam selleks, et saada vastuseid. Me ei kuula vestluskaaslast, me oleme täiesti kindlad, et teame tema vastuseid ette ja võime oma küsimustele õieti ka ise vastata. Ja seda me teemegi!

Kuid kõik koos – poliitikud, kirjanikud, ajakirjanikud, kõik, kelle silmi ja mõtet ei varjuta fanatism ja kitsarinnalisus – võivad tasapisi, samm sammu järel saavutada seisundi, mis aitab kaasa nii üksikisiku kui ka riigi arengule.

Siis ei tundu hirm teise inimese ees enam nii kohutav ning kas või teataval määral taanduvad tüüpilise eestlase ja tüüpilise venelase stereotüübid – needsamad hukutavad stereotüübid, millest kirjutas Nabokov.