/nginx/o/2009/10/16/251809t1h8836.jpg)
Kui me ise arvame, et Laar on Laar ja Savisaar on Savisaar, siis kas see on ka teiste inimeste arvates nii või on tegemist ajusupi keemilise trikiga meie eksitamiseks? Miks me üldse arvame, et teised tajuvad maailma sarnaselt meiega? Marti Aavik uuris seda Tartu Ülikooli professorilt Talis Bachmannilt.
Teadvusenähtuste uurimisele pühendatud tööd on viimastel aastatel paljunenud lausa plahvatuslikult. Filosoofia ja psühholoogia raamid on sellele kitsaks jäänud. Niinimetatud suure teaduse juhtivad ajakirjad Nature ja Science on probleemi oma arvukates teemakohastes artiklites oluliseks tunnistanud. Paljud Nobeli teaduspreemia laureaadid on asunud teadvust uurima. Tekkinud on lausa uus teadusharu – teadvuseteadus.
Ometi on olukord paradoksaalne. Meile kõigile loomuliku ja lihtsana tunduv – sest mis saab olla selgemat näiteks värske ajaleheveeru tajumisest või äreva meeleolu kogemisest – ja kogu inimkonda päevast päeva saatev teadvuskogemus ei allu kuidagi teadlaste poolt üldtunnustatud ja lahtimõtestatud loodusteaduslikule seletusele.
Teadvuse olemus on suur ja tõsine probleem. Paljud nimetavad seda isegi viimaseks suureks teadusprobleemiks üldse. Põnevust lisab massiline edutus: maailma juhtivad neurobioloogia, tehisintellekti, kognitiivse psühholoogia jm laborid ei ole suutnud vaatamata intensiivsetele pingutustele teadvuse tekkimise mehhanisme lahti pureda. Probleemi raskus seisneb seletusliku lõhe hoomamatuses.
Kuidas saab subjektiivne, psüühiline kaemus tekkida aju materiaalsest neurobioloogilisest masinavärgist?
Üks põhjus on selles, et muud nii põnevat ja samas lahendamata probleemi ei osata esile tuua. Kuna see on ainus, siis öeldakse, et see on viimane. Omal ajal olid suurteks mõistatusteks Kuu, Päike, elekter, ja ka näiteks pärilikkus. Kui teadvuse probleem tõepoolest teaduslike meetoditega ära lahendatakse, siis võib-olla ilmub mingi uus probleem, mis praegu ei tundu nii põnev või mille olemasolust meil aimugi ei ole.
Hetkel ei osata tõesti teist nii raskesti hoomatavat probleemi esile tuua. Ma ise ei ole päris kindlal seisukohal. Ühelt poolt näen ma väga perspektiivikaid uurimissuundi. Teiselt poolt pole sugugi võimatu, et teadvusnähtusi polegi võimalik loodusteaduslike meetoditega lahendada.
On vähemalt kolm põhjust, miks teadvust on raske defineerida.
Üks põhjus on, et ühe sõnaga tähistatakse mitmeid omavahel seotud, kuid samas erinevaid asju. Arvatakse, et räägitakse samast asjast, aga et see sõna tähendab erinevatele spetsialistidele, ka tavalistele inimestele, erinevaid asju, siis tekivad lõputud vaidlused.
Selles osas on hea teene teinud USA filosoof Ned Block, kes oma 1995. aasta artiklis soovitab eristada vähemalt kolme aspekti. Üks neist on vahetu kogemus või elamus (valu, värv, meeleolu jne), fenomeniline teadvus, millel on oma kvaliteedid.
Teine on see, mis kaasneb teadvusliku olekuga. Võime teadvustatult vastu võtta otsuseid, sundida ennast tahte abil, valida sõnu, leida mälust vajalikku informatsiooni. Seda nimetab Block juurdepääsuteadvuseks.
Kolmas on teadvuse kõrge tase. Teadvusel olles saame mõelda mõtlemisest, isik saab mõelda iseendast. See on eneseteadvus ja peegeldajat peegeldav teadvus. Teadvuse toel saame mõelda ka teadvusest.
Iseküsimus on, kas teadvus lihtsalt kaasneb selle infotöötlusega ja tegelikult teevad ajuprotsessid kõike niikuinii, sest teadvus pole nende nähtuste põhjus. Seda me veel ei tea. On palju andmeid selle kohta, et aju langetab otsuse enne, kui teadvuselamus otsuse kohta tekib.
Teiseks on see nähtustering ise lahti mõtestamata. Ei ole aru saadud, mis asi teadvus rangelt teaduslikus mõttes on. Vahetult meile endale on teadvus antud. Kui me üles ärkame ja jälle ümbrusest teadlikud oleme või kui hammas valutab või kui me homset päeva planeerime.
Esimese isiku vaatenurgast on vahetult justkui kõik selge. Aga kui me vaataksime ajju sel ajal, kui ma mõnda lille vaatan või kui ma varba ära löön või homset päeva planeerin, siis on ajus närvirakud, virgatsained biokeemilises supis, aga kujutelmasid seal pole, ammugi mitte tulevikku ennast. Ometi me elame neid asju subjektiivselt läbi. Teadusele on suures osas veel mõistatus, mis teadvus ontoloogilises mõttes üldse on.
Kolmas põhjus, miks teadvust on raske defineerida, on olmepsühholoogiline. Kuna meil kõigil on teadvus olemas ja see on meiega alati kaasas, kui me pole just teadvust kaotanud, siis me arvame, et oleme sellel alal eksperdid ja kõik on selge.
Tegelikult ei pruugi asi üldsegi selge olla. Teadvus mängib meile vingerpusse, tekitab väärarusaamu ja illusioone. See lisab paradoksaalsust: just tänu teadvuslikele elamustele saame kogeda illusioone ja jõuda ka väärarvamustele.
Nobeli laureaat Francis Crick (üks DNA struktuuri kindlakstegijatest/avastajatest) ja tema noorem kolleeg Christof Koch pakkusid välja, et teadvuse olulisim funktsioon on maailmast hetkel kõige mõistlikuma tõlgenduse pakkumine. Mitte niivõrd konkreetset detaili esindada ja konkreetset motoorset vastust juhtida, vaid anda ajas ja ruumis vabam arusaam, mida see või teine olukord tähendab, mis mõte mingil asjal on. Sellest vabadusest omakorda tuleneb võimalus, et mõnikord on tõlgendused valed. Põhimõttelise ja üldise nimel eksitakse detailis või asjaoludes.
Põhimõttelise arusaama tekitamisest ümbritseva kohta võib pikas perspektiivis olla ellujäämiseks rohkem kasu kui detailides eksimisest kahju.
See on õigesti püstitatud küsimus, sest hetkel me ei tea, kas tuleb päev, millal ajuteadused ja eriti seda tüüpi hästi moodsad ajuteadused, kus eksperimentaalse kognitiivse psühholoogia katseid tehakse seoses ajuprotsesside registreerimise ja mõõtmisega, viib teadvuse probleemi lahenduseni.
Võib-olla tõesti jääb teadvuse probleem filosoofide arutluste ja transtsendentaalsete oletuste objektiks. Võib-olla polegi teadvuse probleem põhimõtteliselt teaduse vahenditega lahendatav. Aga võib-olla ikkagi on. Nii nagu omal ajal elektri või pärilikkuse seadusi ei tuntud ja neid nähtusi peeti müstilisteks. Hiljem tuli välja, et müstikat ei ole.
Teadlased arvavad, et ka teadvuse taga pole müstikat, aga meil on liiga vähe teadmisi aju kohta. Magistraaltee on aju-uuringud. On selge, et kui inimene magab, siis tema aju talitleb ühtmoodi, ja selle kohta on juba väga palju teada. Kui inimene on teadvusel ja kogeb asju, siis aju töötab teistmoodi. Kui poksija saab tugeva löögi ja läheb hetkeks ööbikuid kuulama, see tähendab, et ajule anti tugev mehaaniline mõjutus. Mõned ained võtavad teadvuse ära ja siis tuleb see jälle tagasi. On selge, et seos aju ja teadvuse vahel on väga tugev. Teame ajuprotsesside korrelaate teadvusega. Teame palju teadvuse tagamiseks tarvilikest tingimustest (retikulaarformatsiooni aktiivsus, talamuse mittespetsiifiliste tuumade mõjud, ajukoore närvirakkude laenglemise teatud rütmid jm). Ometi, kõiki aju töö ja võib-olla juba aju kujunemise tingimusi geneetikast alates, mis koosvõetuna oleksid piisavad, et igal juhul teadvuse tekkimist tagada ja aidata õigesti seletada, me siiski veel ei tea. Teatakse üksikuid tingimusi, milleta teadvust pole, aga mitte kõiki.
Filosoofide jaoks jääb muidugi alati see probleem, et isegi kui ajuteadlased kõik teadvuse tekkimise tingimused ära kirjeldavad, ei saa ajust ikkagi leida konkreetset kogetavat objekti.
On olemas kurikuulus zombie-probleem. Kui ainus asi, milles me saame raudkindlad olla, on meie enda subjektiivne teadvus, siis järjekindlalt seda mõtet arendades ei saa me iialgi kindlad olla, et teistel inimestel on teadvus. Me ainult järeldame kaudsete märkide põhjal, et kui nad muudes asjades on meiega sarnased, sama liigi esindajad, sarnases keskkonnas kasvanud, nad isegi räägivad teadvusest sarnaselt minuga, siis küllap on neil ka samasugune teadvus. See on siiski kaudne järeldamine ja zombie-argument ongi, et teised võivad küll käituda meiega sarnaselt, isegi teadvusest rääkida, aga nad võivad ikkagi olla bioloogilised automaadid, kellel teadvuslikke elamusi pole.
Me saame uurida aju protsesse ja ajuteadus võib ükskõik kui kaugele areneda, aga zombie-argumendiga püstitatud kahtlust see ära ei võta. See annab lootust ja võimalusi ka filosoofidele.
Kui meil ei ole alati piisavalt häid vahendeid väga keerukate nähtuste selgitamiseks teistele, siis võtame ikka appi mingisugused analoogiad. Nii võib ka võrdluseks öelda, et teadvus on nagu vana prillikandja prillid, kes prilliklaasi ei märka, aga näeb tänu neile maailma selgelt.
Teadvust iseloomustab vahetu antus. Teadvus on isikule lõpmatult lähedal, teadvusväli on «läbipaistev». Me elame oma teadvust läbi asjade ja maailmana, mitte ajuna või teadvusena; me ei aisti neuroneid, vaid ärritajaid ja objekte.
Teadvust esindavad selle sisud. Me võime teadvusest ja tema kaudu vahendatust rääkida, aga teda ennast me iseseisvana ei näe.
Konkreetset teise inimese teadvuse sisu on hetkel väga raske objektiivselt lugeda ja kirjeldada, ent tehakse juba küllaltki hämmastavaid töid.
Moodsate ajuaktiivsuse kuvamise meetoditega on võimalik saada infot, mida vastava arvutiprogrammide komplekti abil analüüsides on võimalik öelda, mida inimene tajus. Kuigi, hetkel ei ole selline «mõtete lugemine» väga detailne ja täpne.
Suudetakse öelda, kas ta kujutles midagi endast vasakul või paremal, kas see oli nägu või maja, kas see oli vasakule või paremale kaldu joontest võre, kas see oli suur või väike arv, kas isik mõtles endast või mitte.
Kuigi see on kategooriate ja üldise sisu tasemel analüüs, tähendab see, et põhimõtteliselt on võimalik ajuprotsesse registreerides kaudselt inimese teadvuse sisu lugeda. Võrdleksin seda meile tundmatus keeles teksti lugemisega. Me võtame sõnaraamatu appi. Otseselt me ei taju teksti sisu, aga sõnaraamatu abil tõlgime selle endale mõistetavaks.
Nii ei ole ka otseselt võimalik kogeda teise inimese teadvuse sisusid, aga kaudsete märkide abil saame juhuslikust suurema tõenäosusega täppi panna. Murrang eelmainitud zombie-probleemiski võiks saabuda siis, kui tuleviku moodne tehnoloogia võimaldab ühe inimese ajuprotsesside registreerimisel saadud signaale teise inimese aju mõjutamiseks kasutada nii, et saab ennustatavalt esile kutsuda teise inimese teadvuse sisude ja oleku kindlaid subjektiivseid kogemusi.
Selle üle teadvuseuurijad tõepoolest tänapäeval vaidlevad. On mitu nii-öelda sõjalaagrit ehk traditsiooni. Väga paljud arvavad ja ka mina pooldan seda seisukohta, et teadvus ei teki järsku, vaid evolutsioneerub. Ma arvan, et teadvuse mõiste ja elu mõiste on lähedalt seotud.
Teadvuse eeldused tekivad ustavasti juba väga vähestest rakkudest koosnevates organismides. Koos organismide evolutsiooniga muutub ka teadvus. Eneseteadvus ja moraalne teadvus tekkisid muidugi hiljem, aga vahetu teadlikkus kogemusest on olemas olnud küllalt primitiivsetel organismidel. On ka neid, kes ütlevad, et teadvus on omane ainult inimesele või ainult inimesele ja imetajatele. Näiteks kaladel ja madudel ei ole nende arvates teadvust. Vaieldakse ka selle üle, kas tehislikult on võimalik teadvust luua. Vähesed ütlevad, et on. Teised väidavad, et teadvuse jaoks on vaja orgaanilist elu.
Samal ajal on tuntud nali, et Crickiga koos töötanud Christof Koch lõpetas sääskede ja kärbeste tapmise, sest ta arvab, et neil on teadvus. Ta püüab kasutada keemilist sääsetõrjet, et teadvuslikku sääske mitte tappa, vaid eemale peletada.
Teadvust kiputakse moraaliküsimustega seostama. Näiteks inglise keeles on teadvus consciousness, kõlalt lähedane sõna conscientiousness on südametunnistus ja vastutustunne. See ei ole juhus. Moraalseid otsustusi saab teha ikkagi teadvusel olles. Näiteks tahtejõuga sundida ennast loobuma tegemast midagi, mida tahaks, aga ei tohi… ilma teadvuseta on sellest raske rääkida.
Mitte otseselt teadvusnähtusi, aga nende tekkimiseks tarvilikke neurofüsioloogilisi protsesse küll. Ka füüsikalisi, kvantmehaanilisi protsesse. Kõige rohkem on neid mudeleid, mis kirjeldavad, millist laadi ajutöö on tarvilik teadvusnähtuste tekkimiseks. Mudeldatakse neuronite koostööd närvivõrgustikes, millega kaasneb teadvus. Itaaliast pärit ja praegu USAs töötav teadlane Giulio Tononi arendab teadvuse kui informatsiooni-integratsiooni teooriat jne. Ma arvan, et neurokeemikud on teadvuse teemal veel vähe kaasa rääkinud ning nendelt võib tulla uusi ja huvitavaid teadmisi.
Paljudele füüsikutele meeldib idee, et teadvuse vabadus tugineb füüsikalise mikromaailma vabadusele võtta ühte või teist seisundit, mida nüüdisaegse teaduse meetoditega ei ole võimalik ennustada.
Alateadvuse nähtustest räägiti juba enne Freudi, näiteks tegi seda kolm sajandit tagasi elanud geenius Gottfried Leibniz. Aga tugevaima tõuke alateadvuse üle arutlemiseks andis ikkagi Sigmund Freud koos oma õpilastega. Freudi variandis peitub alateadvus isiksuse psüühika struktuuris selles osas, mille pinged, psühhotraumad ja instinktid on alla surutud ning tsensuurimehhanismiga kontrollitud.
Sellest vaatevinklist on psüühika teatud osa põhimõtteliselt teadvusele kättesaamatu.
Aga see ei ole ainus variant. Hoopis rohkem on selliseid psüühilisi protsesse, mis on põhimõtteliselt teadvustatavad, aga ei pruugi hetkel olla teadvuses. Näiteks hetk tagasi ei olnud minu teadvuses puude kohin akna taga, ehkki psüühika seda töötles ja ma oskan öelda, et puude kohin oli ja võin seda teadvustada. See on teadvuse läve kõikumine. On terve hulk sise- ja väliskeskkonnast tulevaid signaale, mis jõuavad ajju, mida me töötleme, aga need ei jõua teadvusesse.
Või näiteks hetk tagasi ei olnud meil teadvuses fakti, et Tallinn on Eesti pealinn. Ometi oli see teadmine meie püsimälus olemas. Nüüd me aktualiseerisime selle teadvuse jaoks.
Samas on mõningad asjad, mis reguleerivad olulisel määral meie käitumist, aga mille vormi ja sisu me ei suuda põhimõtteliselt teadvustada. Nagu näiteks protseduurimälu. Me näeme toimingute tagajärgedest, et me midagi teha oskame, aga kuidas on seda võimaldav algoritm üles ehitatud, me ei teadvusta ja ainult oma kogemusest saadava info põhjal ei saagi teada. Me näeme, et oskame arvutiklaviatuuril tähed üles leida, aga kuidas leidmist võimaldav süsteem üles ehitatud on, me tagajärjest tuletada ei saa.
Niisiis on põhimõtteliselt teadvustamatuid psüühikanähtusi, millest osa on seotud liigutustega, osa võib-olla instinktidega. On selliseid asju, mis on teadvusest välja surutud, et mitte psüühikat pingestada – see teema meeldib eriti psühhoterapeutidele. Ja on selliseid asju, mis võivad teadvustuda, ent on hetkel teadvusest väljas.
Seni kuni me ei võta kasutusele teadvuse mõistet, jah. On mitmeid põhiprotsesse, mida osatakse juba väga ilusasti erinevatel tasemetel kirjeldada, seletada ja ennustada.
Näiteks tähelepanu üldise virgeoleku mõttes on päris hästi selge. Või ajukoore neuronites tagasiside roll valiva tähelepanu rakendamisel jne. Kindlaid teadmisi on palju.
Ennustada saab kindlate teadmiste pinnalt või nii-öelda kohvipaksu pealt. Pigem saan ma kasutada praegu viimast.
Füüsikas on ju ka kogutud üksikuid vaatlusi, kuni ükskord tekib läbimurre, sünnib uus füüsikaline maailmapilt, üks sidus, seesmiste vastuoludeta teooria. Mitmetes teadustes on sellised üldteooriad olemas. Teadvuseteaduses sellist üldteooriat ei ole.
Võiks oletada, et kui kõik erinevad tasemed (biokeemiline tase, neuroloogiline tase, matemaatilised kirjeldusviisid ajuprotsesside kohta jne) jõuavad vastastikku üksteist mõjutades niikaugele, et neid seostades on võimalik üheselt ennustada teadvuse sisusid tajus, emotsioonides ja mõtetes, siis on probleem lahendatud. Ma arvan, et seda ei juhtu enne kui saja aasta pärast.
Kadunud Francis Crick pakkus küll välja, et aastaks 2000 on probleem lahendatud. Aga eks ta muidugi tegi pooleldi nalja või püüdis lihtsalt uurimistööd õhutada.
• Tartu Ülikooli professor ning Eesti Käitumis- ja Terviseteaduste Keskuse taju ja teadvuse rühma juht.
• Sündinud 1951. aastal.
• Lõpetas Tartu laste muusikakooli viiuliklassi 1967, Tartu 5. keskkooli (praeguse Tamme gümnaasiumi) 1969 ja TÜ psühholoogia osakonna 1974.
• Kaitsnud kaks PhD taseme teaduskraadi (psühholoogia 1979 ja psühhofüsioloogia 1989).
• Ta on avaldanud umbes 200 teadustööd ning 14 raamatut.
• Sellel aastal ilmus Jaan Aru ja
Talis Bachmanni raamat «Tähelepanu ja teadvus».
• Huvilistel tasub jälgida blogi teadvuse suure probleemi lahendamisest veebiaadressil
.
:format(webp)/nginx/o/2016/02/05/5015135t1heefe.jpg)