/nginx/o/2016/04/05/5232811t1he164.jpg)
Noored valijad viisid Obama võidule, noored valijad on ka Eesti erakondade sihikul. Kuidas noori poliitikas osalema meelitada ja kas see ka mingeid ohtusid kätkeb, rääkisid Sigrid Kõivule Marylandi Ülikooli professor Judith Torney-Purta ja Tallinna Ülikooli professor Anu Toots.
Ma arvan, et see oli esimene kord, kui USA poliitiline avalikkus mõistis infotehnoloogilise revolutsiooni mõju ja suurust, mida noored inimesed praegu veavad. Vastaskandidaat John McCain pole ilmselt isegi kunagi e-kirja saatnud ja sellisena esindas ta vanemat valijat, minu generatsiooni näiteks.
Peale traditsiooniliste vormide kasutas Obama intensiivselt ka võrgukeskkonda ja see tõmbas kaasa palju noori valijaid. Kuid see polnud ainus põhjus, mis Obama võidule viis. Obama mobiliseeris noori oma isikuga, oma värske näoga. Ma pole kindel, kas näiteks Hillary Clintonil oleks korda läinud sellist toetust saada. Või kui demokraatide kandidaat olnuks mõni valge mees – ka siis oleks selline toetus olnud vähetõenäoline.
Valimistel on ju küsimus alati selles, kuidas mingeid väärtusi toetavaid inimesi mobiliseerida, ja see eeldab mitme asjaolu kokku sattumist. Näiteks internet – see on uus, annab inimesele tunde, et ta saab protsesse algatada, suunata, neis osaleda. Ning vaja on ka atraktiivset kandidaati, kedagi, kes inspireerib. Nii see juhtubki.
Ei, Rahvaliit kindlasti mitte. Praegustel Rahvaliidu juhtidel on noor vaid nende vanus ID-kaardil. Nad ei käitu noortena. See ongi vahe. Meie president on noortele palju lähedasem, sest ta räägib ja mõtleb nagu noor. Aga need poisid Rahvaliidu eesotsas – nad räägivad ja käituvad nagu vanad. Nad võtsid küll Rahvaliidu üle, kuid seda ainult vormiliselt, kõik jätkub endistviisi.
Eestis on näha, kuidas erakonnad on hakanud oma taktikat muutma. Kui võrrelda praegusi valimisi mõne eelnenuga, siis on näha, kui palju pööratakse tähelepanu internetikampaaniatele.
Näiteks Keskerakond. Aastate jooksul on neile kinnistunud pensionäride erakonna kuvand. Kui nüüd vaadata, milliseid viise nad on hakanud tähelepanu saamiseks kasutama, siis mulle tundub, et mina olen selle erakonna jaoks liiga vana. Nad blogivad palju, kasutavad videoklippe netis, disainivad arvutimänge – see kõik on noortele valijatele. Nad on mõistnud, et edukaks kampaaniaks tuleb panustada noortele valijatele, ja arvamusuuringud näitavad, et neil on noorte seas üsna suur toetus. Nii et see taktika töötab.
Mõned uuringud on välja toonud tähelepanuväärse trendi: umbes 10–12 protsenti noortest osalevad mõne erakonna noortetöös ja see muutub aina populaarsemaks.
Mina isiklikult olen selle pärast veidi mures, sest kodanikuühiskonna liikumine ei kasva samas tempos. Selline suundumus ei ole avatud demokraatia edendamine, see on tee korporatiivse ühiskonna poole – erakonnastumine hakkab muutuma karjääri alustalaks, viisiks, kuidas saada heale ametikohale. Noored inimesed saavad sellest väga hästi aru.
Ja veel – venekeelsete noorte tahe erakondadesse kuuluda on isegi suurem kui eestlastel. Linnakoolide eesti tüdrukud ei plaani mõnda erakonda astuda. Vene poisid aga küll. Ma ennustan, et tulevikus on tüüpiline erakondlane noor vene mees. Ja jällegi Keskerakond – nad teevad praegu noortega, eriti venekeelsete noortega, kõvasti tööd.
See, millist parteid valitakse, tuleb tihti kodust kaasa. Kui palju see elu jooksul muutub, kui palju seda mõjutavad näiteks sõbrad, on vaidlusküsimus.
Koolil on oluline roll inimese poliitilise aktiivsuse kujundamisel, protsesside õpetamisel, kuidas poliitikas osaleda.
See on minu väga isiklik arvamus ja ma tean, et paljud mu kolleegid seda ei jaga, aga ma arvan, et Eesti koolisüsteem keskendub liialt põhiseaduse seletamisele. Teravaid päevapoliitilisi küsimusi arutatakse ühiskonnaõpetuses harva, neid natuke kardetaksegi. Näiteks vene koolides räägitakse sellest, miks hääletamas käia on oluline, märksa vähem kui eesti koolides.
See, kuidas ja kui äärmuslikult on inimene valmis oma seisukohti kaitsma, on moraalsete hinnangute erinevus.
Võtme näiteks loomakaitse küsimuse. Üks mu sõber kirjeldas, kuidas tema tütar, kirglik loomakaitsja, on pühendunud hüljatud kasside ja koerte päästmisele, tuues neid koju ja otsides neile ulualust. Vanemad olid aga sunnitud sekkuma, kui tütar hakkas päästma ka hüljatud rotte.
Üks inimene ütleb, et jah, see on halb, et loomi tapetakse kasukate tegemiseks, ja sellepärast ma ei kanna kasukat. Teise inimese jaoks on see põhimõtteline moraalne küsimus, mille nimel ta on valmis kasuka kandja seljast rebima ja tungima kasvandusse loomi vabastama.
Samamoodi on aborditeemaga. Me võime arutleda, millal elu algab – eostamisest või sünnist –, ja see on üks viis, kuidas end abordi suhtes positsioneerida. USAs aga on näiteks tapetud arste, kes on naistele aborte teinud – niisiis on äärmuslasi, kes on valmis oma põhimõtete eest nii kaugele minema.
ma arvan, et 18 on hea vanus. 21 on juba liiga hilja. Inimene peab olema kaasatud protsessidesse juba enne. Pealegi – 18-aastaste valijate puhul on tõenäolisem, et nad otsivad ka infot, nad on veel uudishimulikud.
Ma ei usu, et see peaks ka noorem olema. Valimisõigusliku vanuse alandamine võib valimiste legitiimsuse kahtluse alla seada ja seda ei tahaks ju keegi.
See on rumal mõte. Võib-olla võiks seda kasutada ainult kooli ja haridusega seotud teemade puhul. USAs tähendaks see kohalikke valimisi, sest meil on haridus kohaliku omavalitsuse teema.
Aga jällegi – see tekitab küsimusi teiste valijate seas. Oletame, et haridusega seoses tuleks tõsta makse. Hea hariduse poolt hääletades hääletaksid vanemad ka maksude tõstmise poolt. Teistel valijatel tekiks õigustatud küsimus, miks nemad saavad teiste maksukoormuse üle otsustada.
Järgmiseks võivad inimesed öelda, et neil, kellel on auto, peaks olema lisahääl, sest neil peaks olema rohkem otsustusõigust keskkonna ja aktsiiside küsimustes. Ja-jah, laps ja auto on erinevad asjad, aga ma tahan selle näitega öelda, et nii võib valijate eeliseid lõpmatuseni laiendada.
Kui ühel grupil on privileeg, siis tekib varsti järgmine grupp, kes tahab ka privileegi. Ja väga raske on vastu vaielda.
Demokraatia põhiprintsiip on: igaüks peab saama koheldud võrdselt. See tähendab ka, et igaühel on üks hääl. Kui laps jõuab valimisikka, siis saab ta oma häält kasutada ja tal on vabadus teha sellega, mida tahab.
Pealegi, kuidas saame kindlad olla, et vanemad kasutavad seda häält lapse huvides?
Täpselt. Näiteks laste karistamine. Oletame, et vanemad tahaksid, et ihunuhtlus oleks lubatud, ja hääletaksid lapse lisahäälega selle poolt. Kas see on lapse huvides? Ei. Kas laps ise oleks selle poolt hääletanud? Ma ei usu.
Ma arvan, et iga asi, mis läheb lahku põhimõttest «üks inimene, üks hääl», tekitab rohkem probleeme kui kasu. Sest kohe tekivad ka küsimused: kuidas selle kasutamist reguleeritakse, kuidas tasakaalustatakse jne.
Ühiskond peaks pigem muretsema, kuidas luua võimalusi noortele, et nad saaksid oma arvamust avaldada. Meil on head seadusandlikud raamid koolidemokraatiale ja see peakski olema koht, kus noored oma arvamust avaldavad nii, et seda ka kuulatakse. Kas või seesama loomade õiguste näide – saab ju noortele näidata, millised on konstruktiivsed võimalused selle teemaga tegelemiseks, nii et sellel on ka tulemus.
Lapsed mõjutavad vanemate kaudu poliitikat nagunii. USAs kahanes suitsetamine täiskasvanute seas oluliselt seepärast, et suitsetamisest loobumise kampaaniad mõjusid hoopis lastele. Nemad hakkasid oma vanemaid survestama, et need suitsetamast loobuksid.
Minu tütar on mõjutanud ka minu käitumist. Näiteks veenis ta mind ostma kilepakendis piima, sest see on tetrapakist odavam ja võtab prügikastis vähem ruumi. Poes küsib ta alati: kas meil on seda asja ikka tõesti tarvis? Ja ma olen palju rohkem nendele teemadele mõtlema hakanud.
USAs hakkas ka keskkonnateema tõsiselt esile kerkima alles siis, kui noored inimesed sellest huvituma hakkasid. Minu lapselaps ütleb, et me ei söö McDonald’sis, sest nad pole kohalikud mahetootjad. Ta tahab, et viiksime taara töötlusse ega ostaks kilekotte.
Nii et lapsed saavad mõjutada ja mõjutavadki vanemate poliitilisi otsuseid, küsimus on ainult selles, kas vanemad ja vanemate kaudu poliitikud noorte soove kuulda võtavad.
USA Marylandi Ülikooli professor ja poliitilise psühholoogia ekspert, kes on üle 40 aasta tegelenud laste ja noorte poliitiliste hoiakute ja käitumise uurimisega. Ta on tihedalt seotud ülemaailmse noorte kodanikuhariduse võrdleva uuringuga, mida korraldab Rahvusvaheline Haridustulemuste Hindamise Assotsiatsioon (IEA). Ka Eesti osales uuringus 1999. aastal ja uuesti tänavu. Värske uuringu tulemused avalikustatakse tuleva aasta esimesel poolel.
Tallinna Ülikooli võrdleva halduspoliitika professor. Ta on aastaid tegelenud haridus- ja noortepoliitika analüüsimisega ning juhtinud Eesti osalemist IEA kodanikuhariduse võrdlevas uuringus.