Juhan Kukk – mees, kes Päästekomiteest välja langes

Foto: Postimees.ee

Eesti Vabariigi väljakuulutamisel oli peamine roll täita üldtuntud triumviraadil, kuhu kuulusid juristid ja advokaadid Konstantin Päts (sünd 1874) ja Jüri Vilms (1889) ning nende kõrval märksa vähem tuntud arst Konstantin Konik (1873).

Veel vähem teatakse, et algul pidi kolmeliikmelisse Päästekomiteesse kuuluma ka majandusmees Juhan Kukk (1885), kes oli iseseisvusmanifesti üks peamisi sõnastajaid.

Kuidas sündmused täpselt hargnesid, on jäänud ajaloo hämarusse – allikmaterjale on vähe ja needki tekitavad küsimusi. Kindel on see, et 19. veebruaril 1918. a-l toimus Tallinnas Estonia teatris Haritlaste Klubis eesti poliitikute nõupidamine, kus moodustati Eestimaa Päästmise Komitee. Koosolekul osales hulk tuntud ühiskonnategelasi, kes oma mõjukuse tõttu võinuks Päästekomitees kaasa lüüa.

Juhan Kukk meenutas 1939. aastal, et sellel koosolekul valiti Päästekomiteesse tema ja Vilms ning otsustati paluda ka koosolekul mitteosalenud Pätsi liitumist. «Nii sündiski, õieti püstijalu, Päästekomitee loomine, ja sinna valisime meie Jüri Vilmsiga esmalt iseend, ja otsustasime kolmandaks kaasa kutsuda Konstantin Pätsi.»

Kukk tõdes, et tema ja Vilms olid kõige nooremad mehed. «Võtsime riski endale,» nentis ta. Päts kutsuti Päästekomiteesse kui vanim ning kogenuim.

19. veebruari koosolekult koju jõudes selgus, et Kuke poeg oli tõsiselt haigeks jäänud. «Kutsusime arsti, nimelt dr. Koniku. Nii saigi dr. Konik juurde tõmmatud,» meenutas ta.

Seda ajajärku uurinud Aleksander Looring on samuti väitnud, et «hiljem asendati Juhan Kukk Konstantin Konikuga». Teisal on Looring aga täpsustanud, et 20. veebruari koosolekul taandas Kukk end ise ja ta asendati Konikuga.

Üldjuhul üksikasjades täpne ja korrektne jurist ning riigimees Ants Piip on sündmusi meenutanud hoopis nii: «Samal 19. II 1918 koosolekul valiti asja läbiviimiseks täidesaatev komitee, koosnev K. Päts’ust, J. Vilms’ist ja K. Konik’ust, kuna J. Kukk haiguse tõttu sellest ei saanud osa võtta.»

Kukk on aga veel ühes mälestuskatkes kirjutanud järgmist: «Kui Haapsalu-sõit 21. veebruaril nurja läks, mina enam Päästekomiteesse ei kuulunud.» Nii või teisiti – kas poja või iseenda haiguse tõttu jäi Kukk Päästekomiteest välja.

Detaile ja vastuolulisusi kõrvale jättes kujunes 19. veebruar 1918 Eesti ajaloos tähtsaks päevaks. «Maanõukogu Vanematekogu otsustas 19. veebruaril 1918: asutada kolmeliikmeline Eestimaa Päästekomitee, kelle kätte kuni normaalsete olude loomiseni kõik riiklik võim anda. Päästekomitee liikmeteks valida K. Päts, J. Vilms ja K. Konik,» kõlas otsus. «Manifest kõigile Eestimaa rahvastele» ilmus trükikirjas 25. veebruaril 1918, Riigi Teatajas, nr 1.

Kuigi Kukk ei saanud Päästekomitee liikmeks, tegi ta hiljem igati korraliku karjääri – oli Eesti Vabariigi rahandusminister, kaubandus-tööstusminister, riigikogu esimees, riigivanem, Eesti Panga direktor ja töötas 1930. aastatel üheksa aastat Balti Puuvillavabriku direktorina. Kukk arreteeriti 1940. aastal ja ta hukkus 1942. Venemaal Kargopoli vangilaagris.