Kaupo Känd

FOTO: Postimees.ee

Kuna uus perekonnaseaduse eelnõu käsitleb omandi küsimust, siis puudutab see otseselt Eesti Vabariigi põhiseadusest ja Euroopa inimõiguste konventsioonist (EIK) tulenevaid õigusi. Vastavalt põhiseaduse § 32 on igaühe omand puutumatu ja võrdselt kaitstud. EIK sätestab, et igal füüsilisel või juriidilisel isikul on õigus oma omandit segamatult kasutada.

Eelnõu puhul on tegemist omandisuhte radikaalse muutmise ettepanekuga, et mitte öelda teatud isikute omandi võõrandamise katsega. Selline eraomandi lausvõõrandamine toimus Eestis viimast korda sundkollektiviseerimise ajal. Nõukogude võim sundis talunikke andma oma vara «vabatahtlikult» kolhoosidele.

Tugevama kasuks

Nüüd sunnitakse selle eelnõuga majanduslikult nõrgemat osa elanikest (Eesti kontekstis eelkõige naised) loobuma oma omandist majanduslikult tugevama poole ehk meeste kasuks. Selgituseks märgib justiitsminister, et abielu ei peaks olema omandiõiguse seisukohast «pomm jala küljes» (Rein Lang «Seadusega armastust ei taga», PM 17.09.2007).

Siinkohal tuleks rõhutada, et tegemist pole mitte «pommiga jala küljes», vaid Eesti Vabariigi põhiseaduse ja EIK poolt garanteeritud põhiõigusega. See «pomm» on teise omaniku omand, mida ükski eraomandit pühaks pidav isik ei tohiks eirata. Omandi asendamine nõudeõigusega on omandi sundvõõrandamine. Uue seaduse järgi poleks nõrgemal poolel lahutuse korral õigus mitte omandile, vaid ainult omandist tekkinud väärtuse kasvust poolele (soetisvara). Soetisvara pole omand, vaid rahaline väärtus.

Omand on isiku täielik võim asja üle, st õigus asja vallata, kasutada ja selle kasutamisest tulenevalt kasu saada. Riigikogu liige, reformierakondlane Erik Salumäe väidab oma hiljutises Postimehe kirjutises («Mitte ainult abieluvarast», PM 14.02.2008), et «ei ole suurt vahet, kas mees müüb ... abikaasadele ühisvarana kuuluva teleri ilma naise tegeliku nõusolekuta, või müüb ta selle teleri siis, kui see kuulub temale».

Väidaks, et ühel juhul on tegemist teisele isikule kuuluva omandi illegaalse võõrandamisega (varastamisega), teisel puhul legaalse tehinguga. Õnneks kaitseb omandit põhiseaduse § 32, mis sätestab: «Igaühel, kelle vara on tema nõusolekuta võõrandatud, on õigus pöörduda kohtusse.»

Abikaasade ühisvara pooleks jagamise printsiibi puhul pole tegemist kommunistliku ideoloogia pärandiga. Õigusajaloolased võivad kinnitada, et see printsiip oli olemas enne Nõukogude impeeriumi. Enamikus Euroopa riikides, mis põhinevad isikuvabadusel ja omandiõigusel, lähtutakse tänaseni sellest printsiibist.

Kehtiv seadus võimaldab juba abielu ajal 50-50 printsiibi järgimist. Nõudeõigus tekib aga alles varasuhte lõppemise hetkel. Paljud naised ei tea, et mõlemal abikaasal on hetkel õigus taotleda enda kandmist omanikuna vara registrisse (äriregister, kinnistusraamat jne) ning käsutada seda vara võrdselt abikaasaga. Kahjuks on sageli hinnalisem osa ühisvarast (auto, firma jne) enne lahutust ja kuni ühisvara jagamiseni tugevama poole ainuvalduses.

Kuna uus seadus tagaks ühe abikaasa ainuõiguse juba enne lahutust käsutada vabalt oma omandit (põhivara), siis on pahatahtlikul abikaasal lahutuse korral suhteliselt lihtne võõrandada põhivara, vähenda soetisvara jne.

Ainukontroll omandi üle seab tugevama poole lahutuse korral eelisseisu, kuna tal on võimalik katta näiteks lahutuse õigusabi kulud. Uus seadus «legaliseeriks» selle ebavõrdsuse. Vana seadus võtab arvesse ka laste huve ning kohus võib kalduda kõrvale vara jagamise 50-50 printsiibist laste eest hoolitseva vanema kasuks.

Kohtutee pole laulupidu

Enne seaduse muutmist on oluline analüüsida Eesti kohtupraktikat. Tuleks selgitada, kas ühisvara menetlused on ebarahuldavad seaduse või selle rakendamise kvaliteedi tõttu. Kohtustatistika näitab, et ringkonnakohtus tühistatakse ligi kolmandik esimese astme otsustest. Riigikohus tühistab üle poole eelneva kohtuastme tehtud otsustest.

Kõik need tühistatud kohtuotsused tähendavad kohtuasja venimist aastate peale. Sageli ei venita asja menetlemist mitte osapooled, vaid kohtunikud, kes määravad istungeid aastaste intervallidega, mitte mõistliku aja jooksul (näiteks kolm kuud).

Eelnõus on üks ohtlik § 41, milles sätestatakse, et kohus võib soetisvara vähendada, selle maksmist edasi lükata, või seda üldse mitte välja mõista, juhul kui see poleks «mõlema abikaasa varalist seisundit arvestades või muul põhjusel õiglane ega vastaks otstarbeka majandamise põhimõtetele». Uus seadus sunnib osapooli «vastutustundlikult osalema oma vaidluste lahendamises ning mitte jätma kõigi asjassepuutuvate asjaolude kindlakstegemist kohtu ülesandeks».

Miks on sellisel juhul kohtuid vaja? Kohtutee pole laulupidu, kuhu minnakse lusti ja lilledega. Kohtusse minnakse sageli pisarsilmi viimase häda sunnil, kui üks osapool rikub jämedalt ja jõhkralt teise osapoole õigusi ning kokkuleppele jõudmine pole võimalik. Uus perekonnaseaduse eelnõu keskendub omandi ja vara küsimustele, mis võiksid olla sätestatud pigem asjaõigus- ja võlaõigusseadustega. Perekonnaseadus peaks keskenduma eelkõige perekonna õigustele ja kohustustele.

Uuringud näitavad, et üle 60% küsitletuist ei arva, et Eesti seadused tagavad ühiskonnaelu õiglase korralduse. Perekonnaseaduse eesmärk peaks olema, et see tendents Eestis ei suureneks, vaid pigem väheneks, sest perekonnaseadusest rääkides ei räägi me mitte ainult õhust ja armastusest, vaid Eesti Vabariigi põhiseaduse § 32st!