Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2279501t1h081f.jpg)
Eesti riik on üpris auväärsesse ikka jõudnud. Oleks ta inimene, oleks tal juba ammu tudisevate jalgade toeks käes vibalik kepp ja tema halli pea töntse silmi raamiksid prillid. Õnnesoove edastaks Vikerraadio ja üldiselt oleks kõik, põdurat tervist ja viletsat pensioni arvestamata jättes, nagu enam-vähem hästi. Eesti Vabariik, ilmselgelt kohe, aga valutab end kusagilt ja doktoritest ta suuremat ei pea.
Mis siis teha? Pahur pensionär, kes kõike öeldut pahaks paneb ja sõrmega ähvardavalt viibutab, sunnib vähemalt kaastundlikke kodanikke oma pilke häbelikult maha suunama eks ole ju auväärt eakas vanem elik targem kui meie. Ja tema väljaütlemised puhas, ajaloos karastunud Tõde ei jäta suurt ruumi kohmetute eriarvamuste jaoks.
Seda meelt näikse olevat ka Priit Aimla (PM 12.02). Kommenteerides teravalt Oudekki Loone artiklit siseministeeriumi kavandatava korrakaitsestruktuuride võimuvolitusi laiendava seaduseparanduse kohta (PM, 6.02), näib, et härra Aimla on võtnud endale koha rahvuskonservatiivsete «kaugelenägemise klaaside» taga. Doktorant Oudekkit suisa «rumaluste pritsimises» süüdistav Aimla soovitab tal vestelda «veidi oma vanaemaga või tema eakaaslastega» ning ehk «Jumal tänatud, et doktorantide targutustesse ei suhtuta kui asjatundjate läbikaalutud argumentidesse!».
Olen ka mina suhteliselt noor inimene, ei salga. Kuid arusaamatu ja ebaõiglane tundub minu ja teiste, austatud Eesti Vabariigist märksa nooremate kodanike väljaarvamine «tõe monopoli» konstrueerijate hulgast. Miks, täieõiguslike kodanikena peame alati vanaemade-vanaisade käest üle küsima: «Kuidas õige on või oli?». Õppija ehk teadmiste omandaja on teadupärast ju veel alles rumal?
Tõe kategooria on oma olemuses absoluut. Taoline lähenemine ei sisalda falsifitseerimisvõimalust. Seesama kurja pensionäri prototüüp ütleb taas: «Asjad on nagu nad on ja ära mölise. Punkt.» Pean taas alla vanduma, olgu mu eesmärgiks selgitada ennist mainitud seadusemuudatuse põhiseadusest tulenevaid vabadusi piiravat tagajärge, võimalikku muukeelse elanikkonna diskrimineerimist või sotsiaalteadlaste vajalikkust ühiskondlikus diskussioonis kaasa rääkimisel. Ja ma ei kaota mitte väitluses, vaid kakluses minu silmis ehk kibestunud ja dogmaatiline vanake kihutab mu poole sõna pealt teispoole teed, sinna «teiste» hulka. Sinna, kus on käibefraasid «okupant, reetur ja viies kolonn» teate ju küll. Kuid kuulumata neist ühegi hulka tundub see seda ebaõiglasem vanematele vastu astuda ei ole ju ilus. Aga soovimata küsida ja ise mõelda, tuleb end kollektiivsest «tõe monopolist» kanda lasta, ükskõik, kuhu see siis ka ei vii.
Uus «vaikiv ajastu», nagu üha sagedamini siit-sealt läbi kostab, annab märku tugevast ideoloogilisest tõekäsitlusest. Retueeritud piirjooned nii etniliste gruppide, ajaloosündmuste kui ka avalike sõnavõttude ümber tähistavad üha teravamalt «meie» ja «nende» hulka kuuluvust. Avaldades arvamust teravamatel teemadel kui Eurovisioon või piimahinna tõus, tuleb end tahes tahtmata määratleda, valida enesele nii liitlased kui vaenlased. Kuid kas säärane provokatiivne nõue kodanikke arvamusveergudelt, avalikelt debattidelt hoopis minema ei kihuta? Ajalugu meenutades, mille tähtsust see «rahvuslik-konservatiivne pensionär» pidevalt meelde tuletab, ilmneb kurb tõsiasi: diktaatorite tõus nii 1922. kui 1933. aastal toimus vähemalt formaalselt legitiimsetel alustel.
Eesti keele ja rahvuskultuuri edendajaid ja toetamist ei saa ka parima tahtmise korral kuidagi hukka mõista, ega ürita seda ka siinkirjutaja. Sellisel juhul oleks rindejoone tõmbamine meie ja «teiste» vahele ääretult lihtne: eestlase identiteeti rünnatakse, haarakem relvad ja kaevikutesse! Demokraatliku ühiskonna lahinguväljaks on avalik ruum, postmodernne väli, mis loob, sünteesib, sulandab ja teinekord ka vastandab selles tegutsejate identiteete. Tundub aga, et rahvuskonservatiivne idee müürib selles ruumis eestluse identiteeti üha enam sisse (ja avatud dialoogist samaaegselt ka välja). Ons tegu informatsiooni asümmeetrias, eelarvamustes ja stereotüüpides, meie aja omalaadses ideoloogilises võtmes või milleski muus - taolist vastandamise ja välistamise praktikat jätkates jõuame vabatahtlikult seisu, kus oleme mudas põlvili, vaenlast aga, pole kusagil näha.
Ehk suudavad need rahvus-konservatiivsed võluklaasid näha tuuleveskite taga hiiglasi, kuid ühiskonna sotsiaalset sidusust ja terviklikkust sihiks seades on neist pigem kahju kui kasu.
Mida siis teha tõreda pensionäriga, kes haigust kurdab, aga arste ei usu? Või mis arste, lihtsalt teistsuguseid arvamusi, kas või näiteks noortelt, kellel tsiteerides Aimlat, «unistuste täitumise teel seisab ees küllaga õpinguid, seega ka arengut», kuid kelle arvamus samavõrd õige, väärtuslik ja antud olukorras ka vajalik võib olla. Arvamuste paljusus avalikus ruumis on lisaväärtus, milleta demokraatlik ühiskond toime ei tule. Võtkem kas või hetkeks need «prillid» eest ja vaadakem enda ümber tõde paindub teinekord samamoodi nagu valgus prilliklaasil.