Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2279241t1haeed.jpg)
Tänapäeval Eestis autoga ringi sõites peame tõdema, et meie olukord teedel-tänavatel pole põrmugi lahedam kui mujal Euroopas. Autode hulk on viimase viieteistkümne aasta jooksul lausa katastroofiliselt kasvanud ja see on arusaadavalt mõjutanud oluliselt ka liikluskultuuri (kultuuritust). On tekkinud sagedased liiklusummikud ja igapäevase töölkäimise aeg pikeneb, see teeb aga inimesi närvilisemaks.
Olen veendunud, et iga liiklusvahendi juht on kunagi kas tahtlikult või tahtmatult liikluseeskirja vastu eksinud. Olgu selleks kiiruse ületamine, viga ümberreastumisel, pööre keelava liiklusmärgi mõjupiirkonnas, ebaõnnestunud ajal möödasõidu sooritamine jne. Kui ma peaksin eksima, võin lasta end Tallinna keskturul kividega loopida. Olen veendunud, et mul on õigus.
Nagu sõjas
See, mis praegu toimub Eestimaa teedel ja tänavatel, meenutab mõneti sõjaseisukorda, kus igaüks püüab oma varanatukest ja peret sõjakoldest kaugemale toimetada. Liikluseeskiri ja liiklusviisakus on selle juures absoluutsel ebaolulised. Saan aru, et autokoolides õpetatud teooria kipub aja möödudes ununema, aga meelest ei tohi minna tõsiasi, et on olemas kaasliiklejad.
Ja need pole ainult mootorsõidukite juhid, vaid ka jalakäijad. Nimelt jalakäijad, kelleks on ka meie omad lapsed, isad-emad, lähedased ja töökaaslased. Üldjuhul usutakse, et õnnetus võib juhtuda kõikide teistega, mitte mulle nii väga lähedastega.
Kahjuks sageli juhtub vastupidi ja tänavatel kaotavad elu või sandistuvad just omad. Alles siis mõtleme, et miks ikka nii juhtus?
Kui palju on Tallinnas ülekäiguradadel otsasõite jalakäijatele, kes ületavad tänavat lubava fooritule ajal või kasutavad ülekäigul eelisõigust.
Samas tormavad tänavatel autod, juhtideks närvilised autojuhid, sigaret hambus ja telefon kõrva ääres. Pole ime, et sõit ununeb ära ja heal juhul suudetakse jälgida vaid eesliikuva auto tagatulesid. Seda, mis toimub ülekäigurajal, aga mitte.
Siit ka meeletult suur hulk otsasõite jalakäijatele, ja mis kõige kurvem hukkunud laste arv on kasvanud. Olen absoluutselt veendunud, et näiteks tipptundidel pealinnas liikudes tuleb olla väga rahulik, sest pidevalt ridade vahel «sõelumine» ei anna mingit ajalist võitu. Vastupidi, see tekitab palju segadust ja ridade sujuv liiklus on häiritud.
Eriti kurb on see, et viimasel ajal näeb Tallinnas massiliselt noori autojuhte, kes liiklevad kui tulnukad teiselt planeedilt.
Ei suudeta sõita kindlal rajal, sageli on selleks n-ö oma rada kahe raja keskel. Toimuvad äraarvamatud manöövrid ja äkkpidurdused, «vinged» kiirendused, rääkimata peatumis- ja parkimiseeskirjade eiramisest.
On ka teistsuguseid näiteid! Sõitsin palju Pirita teel, kus liikumiskiirus suvel 70 km/h. Parem sõidurada oli vaba, vasakul liikus väike VW Golf, roolis tütarlaps, keda polnud peaaegu märgatagi. Kasvu oli vähe, kuid see-eest juuksed uljalt lehvimas, mobiiltelefon käes ja arvatavasti vanemad kaassõitjateks.
Liikumiskiirus oli maksimaalselt 4045 km/h ja loomulikult oleks pidanud ta sõitma paremas sõidureas. Sõitsin mõnda aega ta kõrval ja siis rivistusin tema auto järele ning vähendasin vahet miinimumini. Ei mingi märki sellest, et rada vahetada. Vilgutasin tulesid, siis andsin isegi helisignaali, kuid ei mingit reaktsiooni.
Juht taipas lõpuks
Sain aru, et autokoolis polnud tahavaatepeeglitest juttu olnud ja pere võis autos ka kurt olla. Siis möödusin Golfist, rivistusin selle ette, hakkasin pidurituledega vilgutama ja vähendasin järk-järgult kiirust kuni 10 km/h, et juht lõpuks taipaks rada vahetada.
Kogu pere oli minu tegevusest meeletult ärritunud, seda tõestasid autoaknast paistvad vehkivad käed ja jalad ning kiirelt liikuvad suud. Õnneks siis taipas pere, et parempoolne rada on vist õigem. Vilgutasin tänutäheks veel kord tagatulesid ja sõitsin edasi. See oli üks juhus, kuid olen seda veelgi praktiseerinud.
Ka sellised liiklejad on suur nuhtlus ja vajadusel tuleks neid karistada. Pean hea autojuhi väikest kiiruseületamist väiksemaks liikluseeskirja rikkumiseks kui minu kirjeldatud juhtumit.
Ei oleks ka mina pidanud juhti sellisel kombel kasvatama, aga kui ta muidu aru ei saa! Usun, et üldise liiklusolukorra parandamine on meie endi kätes ja ükski liiklusvahendi juht ei tohiks vastutust ainult teiste kaela veeretada.
Hoolivus teiste kaasliiklejate ja eeskätt jalakäijate suhtes on edu võti.