Andres Maimik: avalik-õiguslik igavus

Foto: Postimees.ee

Aeg-ajalt klõpsan televiisori ETV kanali peale. Peaaegu alati näen seal üht ja sama kaadrit. Lipsudega härrad kükitavad pukkidel, lösutavad diivanil, istuvad laua taga ning mõtisklevad. Saatejuht žongleerib pliiatsiga, et näidata, kellele kuulub parasjagu sõnajärg.

Teemad on kaalukad – arutluse all on eurodirektiivid või valitsuse määruse eelnõu. Esinejatel on näpud püsti, igaüks tahaks lisada väikese repliigi. Ekraanigraafika kutsub vaatajat hääletama.

Nišisaated tipptunnil

Täieline déjà-vu – säärast televisiooni mäletame juba 20 aasta tagant. «Vaatevinklist» eristab ainult moodsam saategraafika ning fakt, et ülemnõukogu saadikud ei julgenud omal ajal kanda roosasid särke nagu tänapäeva trenditeadlikud poliitikud.

Aga tollal valitses meeletu meedianälg ja poliitikahuvi – monsteriaalset mõtlussaadet «Mõtleme veel» seiras julgelt pool eestlaskonnast. Talvik, Järlik ja Maasikas ruulisid täieliselt. See oli hõllanduste aeg, inimesed angažeerisid, hormoonid möllasid, Savisaar rajas Rahvarinde. Poliitikas nähti suurte ideoloogiate kirglist vastasseisu.

Praegu, kui professionaalne poliitik urgitseb ekraanil seadusandluse finessides, ei huvita see õieti kedagi. Kes võiks meist uhkeldada, et ta teab ministrite nimesid? Tõsi, esineb ka emotsionaalseid puhanguid, presidendivalimiste või aprillirahutuste päevil, uudisekünnist ületab poliitika enamasti siis, kui keegi on saanud hakkama tõelise sigadusega.

Stabiilselt funktsioneerivas heterogeenses ühiskonnas on professionaalse poliitika võõrandumine kitsasse nišši asjade normaalne seis. Ma ei kiida seda heaks ega laida maha, see lihtsalt on nii.

Hirm on käitav faktor

Aga rahvusringhääling arvab ilmselt teisiti. Tipptunnil, kus kommertskanalites laamendavad Võsa Pets ja Ken Saan, seavad ETV stuudios ennast sisse revidendid ja vabariigi kodanikud, kui Kanal 2s hüsteeritsevad meeleheitel koduperenaised, peetakse ETVs «Foorumit».

Kui ETV ja Eesti Raadio ühinesid, võinuks oletada, et televisioon neelab lihtsalt raadio alla. Aga läks vastupidi. Televisioonist on saanud raadio, mis miskipärast veel pilti näitab.

Loomulikult peaks reitingute otsas rippumine jääma kommertsjaamade pärusmaaks, loomulikult tuleb ETV-l seista vähemusvaataja huvide eest. Aga kurat, kas ta ikka seisab? Vähemalt mind esindav vaatajagrupp on jäänud kuivale.

Ma saan ka aru, et rahvustelevisioonilt oodatakse soliidsust ja alalhoidlikkust, iseäranis praeguse rahvuskonservatiivse puhangu ajal. Aga kui soliidseks ja alalhoidlikuks võib veel minna? Kui kaotada kõik nurgad ja teravused, muutub ETV lõngakeraks, mille kassipoeg voodi alla veeretab, ilma et selle kadumist keegi märkaks.

Sotsiaalset publitsistikat ei peaks alati viljelema tasapaksult, jalg üle põlve, stuudio turvalises ümbruses. Me mäletame veel lühikest, aga eufoorilist perioodi, kus ETVs ruulis Ilmar Raag, kus ekraanil möllasid Juku-Kalle ja Kivisildnik, kus ringhäälingunõukogu ärritas Esto TV ning kunstisaate päises troonis savist kürb.

Vaatajat ei tohi ehmatada

Ekraanidel loksuvad juba aastaid samad näod, nad lihtsalt roteerivad ühest saatest teise. On alust arvata, et telemajas puudub julgus uute nägude ja ideedega katsetada.

«Ei no me saame aru, et muutusi on vaja, aga milleks hakata ilmaasjata riskima, sellest sünnib rohkem jama. Milline on formaat, kes on sihtvaataja? Järsku põrub reiting, järsku vaataja ei saa aru, järsku kriitik pahandab, ringhäälingunõukogu võtab rahad ära?»

Hirm on televisiooni käivitav faktor. Hirm uudsuse ja originaalsuse ees, hirm oma koha pärast, hirm tasakaalu kõigutamise ees. Ainult tuttav ja turvaline redutseerib närivat ängi, ainult läbikatsetatud, välismaalt ostetud, formaadipärane programm.

OK, mulle kui välispoliitikasõbrale on saatesari «Välismääraja». Kaks daami istuvad stuudios ja arutlevad Brüsseli võimukoridoridest ning lülitavad vahepeal üle Neeme Rauale, kes viibib Washingtoni võimukoridoris. Nüüd ma teen küll liiga.

Järgnev dokumentaal näitab, et kui saata Helle Tiisväli ja Astrid Kannel kuhugi Valgevene või Kosovo mülkasse, saavad tarmukad daamid toredasti hakkama. Näe, on küll võimalik kaameraid stuudiost välja tassida, asi on ikkagi mugavuses ja rahakotis. Ma olen Aarne Rannamäe ekraanikarsima suur austaja, kuid tundub, et ka tema vajab pisut tuulutamist.

Kultuurihuvidega kodanikuna tahaks küsida, mis toimub kultuurisaadetega? Õige vastus – mitte kui midagi. Üks ja seesama «OP!» teisipäeva õhtul, Timo Steineri avangardse komponeeringu ja optiliselt pööritava ekraanigraafikaga. Kaua on see meie ees virvendanud? 10 aastat?

Mulle imponeerivad isikupärased inimesed, kellel on palju originaalseid ideid, kujundlik väljendusviis ja põnev elulugu. Kuidas nendega tuttavaks saada? Ahhaa, pühapäeva hommikul on saade «Tähelaev». Ja mida ma näen – jälle on ETV neljandasse stuudiosse taritud paar tugitooli, milles higistab isikupärane inimene ja püüab esinemiskrambist üle saada.

ETV kui BBC?

Naissaatejuht nurrub sensuaalselt, eriti kui intervjueeritavaks on mõni alfaisane teatrilaudadelt. Seejärel küsib ta intervjueeritavalt, milline on tolle lemmik koogiretsept. Jah tõesti, vaatajat peab huvitama rohkem Villu Tamme lemmikretsept, kui tema minevik eesti underground’i võtmeisikuna. Pühapäeva hommik on ju pehmete väärtuste aeg, vaatajat ei tohi ehmatada millegi konfliktse, räige või dramaatilisega.

Dokumentalistikasõbrana on mu vajadused rahuldatud, «Eesti lood» ja sisseostetav kraam on täitsa nitševoo. Samuti ei ole minu sisemisel loodusesõbral nuriseda muu üle, kui et «Osoon» ja loodusfilmid on ekraanil mingil iks ajal, nii et neile on praktiliselt võimatu pihta saada.

Hoopis teine lugu on aga lavastusliku poolega. Kui kaua on kõneletud brittide BBCst kui rahvustelevisiooni ideaalmudelist, millest peaks ka meie tilluke rahvusringhääling lähtuma. Nüüd vaadakem, millest koosneb BBC programm ja millest ETV oma.

BBCs on seebid, sitcom’id, komöödiad, dramöödiad, draamad, sketšisaated, telefilmid, dekkarid etc.

Ja meil? Eesti vanim sotsiaalseep «Õnne 13», paar telefilmi ja kogu lugu. Huumorisaated? Ärge tehke nalja! Uusaastaõhtul, kui kohe kuidagi ei pääse nalja tegemisest, klopitakse Kreisiraadio tolmust puhtaks ning lastakse neil poolteist tundi eetris jaurata. Siis on jälle aastajagu mureta.

Kuuldavasti on ETV tõmmanud lavastuslikelt saadetelt raha välja. Kõik arenduses seriaaliprojektid külmutati. Muidugi, fiktsioon on kallis, pooleteisttunnise telefilmi asemel saaks nädalajagu stuudiovestlusi salvestada. Aga ikkagi – «Kaks takti ette» ei ole parimagi tahtmise juures meie rahvustelevisiooni visiitkaart, nagu «Extras» on BBC-l.

Teine kuulujutt räägib, et presidendi kultuurinõunik Jaanus Rohumaa jumalikus isikus on pöördunud vabariigi edukama teletootja BECi poole ning tellinud neilt 9 milli maksva teleseriaali esimese Eesti Vabariigi kuulsusrikkast ajaloost.

Kui valmimas on juba järjekorras teine rahvuslik suurfilm, peab meil olema ka oma rahvuslik suurseriaal. Järjest enam hakkab tunduma, et vabariigi presidenti valdab mingi kummaline identiteedikriis. Ta nagu ei tunneks ennast praeguses rollis eriti hubaselt.

Lennartil oli maailmaränduri esprii, Arnoldil hästiistuv pintsak, Toomasel aga... Ilves tahaks justkui vabaneda kosmopoliitse intellektuaali imagost ja teha silma übertrendikale rahvuslusele. Ning mis saab olla parimaks rahvusmeelsuse kinnituseks kui juubeliaastaks tellitud rahvuslik suurseriaal, järjekordne vabadussammas.

Bourdieu´ unistus

Ükskord sõpradega õlut kammides tuli jutuks kõik see, mis toimub. Tõdemus oli mõru – nii p***s kui praegu, pole seisud olnud juba kaua. Tuleb midagi ette võtta! Aga mida? Mida teha? See vene revolutsionääri igipõline küsimus, kuhu ka tänapäeval hääbuvad kõik õllelaua debatid.

Kahjuks või õnneks oleme piisavalt kaugel telemaja umbsetest struktuuridest ning lõpututest koridoridest. Minu praegune jauramine kutsub asjaomastes parimal juhul esile ainult iroonilise ühmatuse. «Ega need vasakpoolsed poolpeeretajad ei esinda veel keskmist vaatajat. Las klähvivad, karavan läheb edasi.» Kardetavasti on neil õigus.

Ja lõppude lõpuks jutlustas kuulus prantsuse meediateoreetik Pierre Bourdieu just sellist televisiooni, kus inimesed ainult räägiksid. Räägiksid päevade kaupa, nädalate kaupa, aastate kaupa. Ilma et jutuvoolu katkestaks edevad kaameratrajektoorid, vahekõllid või reklaamipausid. Utoopia on saanud lihaks!

Rahvusringhäälingu rüpes on ETVst saanud televisioon mõtlevale inimesele, st rahulik stuudiopilt ja monotoonne mölafoon ei sega tõesti oma mõtetele keskendumist. Aga hääle võib vapšee maha keerata, siis oleks ETV üks osa sisekujundusest. Ka telekapuldil võiks ETV paigutada kuhugi 61. kanalile, Elioni Kamin-TV kõrvale.