Eelmisel nädalal toimunud presidendi mõttekoja kärajatelt «Usaldus ja vastutus» jäi okas hinge.
Rein Veidemann: mis järgneb?
14. oktoober 2009, 23:27
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Iseenesest vajalik ettevõtmine oli Estonia kammersaali kokku toonud suure osa eesti äri-, majandus- ja kultuurieliidist, ettevõtjatest akadeemikuteni, pankade juhtidest meediategelaste, õppejõudude ja arvamusliidriteni. Kohal olid ka erakondade esindused.
Kärajad lõpetaski põhierakondade juhtide nn paneelvestlus, mis jättis kolmest suure, omavahel pureleva erakonna liidrist ikka väga masendava mulje. Ärplemine, demagoogia, argumentum ad hominem varjutasid suhtlust, kinnitades paljudes juba mõnda aega üha süvenevat veendumust eesti ühiskonnast kui tarastatud monoloogide kogumist.
Mis usaldusest või vastutusest siin rääkida, kui puudub elementaarne dialoogivalmidus. Dialoog aga teatavasti ei tähenda mitte seda, et sina kõneled (aga enamasti karjud) ja siis mina kõnelen või karjun sulle vastu, vaid see on erinevate seisukohtade, identiteetide «eikellegimaa» kohtumis- ja kohandamispaik, kus kõigepealt kuulatakse, siis mõeldakse järele ja alles seejärel öeldakse välja. Meil on aga vastupidi: kõigepealt kuulutatakse, siis tõrjutakse teisitimõtlejad perifeeriasse ja kui see ei aita, siis stigmatiseeritakse (lülitades nad üldse välja kommunikatsioonist).
Näitlik selles mõttes oligi seesama parteijuhtide paneel, millel juhataja Ainar Ruussaare küsimusi ei võetud mitte dialoogile õhutavana, mitte vastamisväärsena, vaid sissetungisignaalina ühe või teise juhterakonna reviiri. Vastamist alustatigi siis enamasti eitusega («ma pole sellega absoluutselt nõus») või kohatuks tembeldamisega. Sellise märkuse teenis ära Vahur Krafti küsimus panelistidele.
Saalisistujana hakkas mul päris hirm. Oleksin kah ju tahtnud küsida, mida mõistab näiteks Andrus Ansip selle all, kui vastandab omavalitsusi keskvõimule (riigile), või oleksin küsinud Edgar Savisaarelt, kas tema väidetud loomulik konkurents erakondade vahel ei vii lõpuks «kõigi sõjani kõigi vastu». Aga olin vait, sest vastus võinuks pöörduda mu enda vastu.
Kõrval istunud naiskolleeg õhutas mind küsima nii kärajate korraldajatelt kui ka kõigilt osalejatelt seda kõige põhilisemat: «Mis järgneb?» Sest võidakse ju taas jõuda järeldusele, et usalduse puudumine ongi alustrajav tegur Eesti viimaste aegade allakäiguloos. Ent kuidas siis seda taastada? Kas Eesti eliit ise ei peaks püüdma jõuda mingi kokkuleppeni, noh, alguseks kas või kommünikeenigi või siis naasma viie aasta taguse ühiskondliku leppe protsessi juurde?
Aga ei söandanud küsimuseks püsti tõusta ei mu naiskolleeg – teades, kuidas meesšovinistlikus Eestis naisintellektuaale koheldakse – ega ka mina. Kui tahad selles poliitikaks ülistatavas mürapahnas eneseväärikust säilitada, siis püsi parem vait.