Erik Rüütel: Eesti uut tüüpi riskipered
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Metro Luminali tuntud laulu algussõnad ütlevad: «Isa tuli koju, isa käed on külmad.» Tänapäeval tuleb külmade kätega tavaliselt koju ema. Ma pean siin silmas üksikvanemaga peresid.
Rääkides riskiperedest, on üksikvanematega pered nimekirja eesotsas koos teiste sotsiaalprobleemidega, nagu materiaalsed raskused, eluase vaeses elurajoonis, ülerahvastatud elamispind, keeleprobleemid, katkenud haridustee jms. Selliste parameetrite järgi on viimase kümnendi riskiperesid kirjeldanud Eesti lastekaitse.
Varjatud riskipered
Eestit tabas 2006.2007. aastal plahvatuslik majanduskasv, mis viimaks on pikkamisi stabiliseerumas. Nende aastate jooksul on laenu- ja liisinguvõimalused olnud avatud keskklassile rohkem kui kunagi varem. Paljud ehitasid endale maja, ostsid suurema korteri, liisisid uuema auto, lõid pere või muud moodi astusid sammu oma unistuste poole. Sellistel muutustel on aga sotsiaalsed tagajärjed. Tekkimas on uut tüüpi riskipered varjatud riskipered.
See uut tüüpi riskipere erineb vanemast selle poolest, et pealtnäha on kõik nagu korras. Elatakse keskmiselt või keskmisest jõukamalt, ei esine ühtegi parameetrit, mille järgi võiks öelda, et tegemist on üldse riskiperega.
Kui aga uurida lähemalt, võib märgata teatud ohutegureid: perel on suured laenumaksed, vanemad töötavad mitmel töökohal, vaba aega enda ja pere jaoks napib, stress. Tähtsaim märksõna varjatud riskiperede juures ongi stress, selle tekkimine ja oskamatus sellest vabaneda.
Kogunenud pinged leiavad aga tavaliselt väljenduse kodus ja keskkonnas, kuhu inimene tuleb pärast tööd puhkama. Kodus on inimese kõrval tema abikaasa või elukaaslane ja lapsed, keda see kõik mõjutab.
Olgu see siis igaõhtune õllepokaal meestel, pidev halb tuju naistel, võimetus end kontrollida peretülides, laste ülemäärane jälgimine või vastupidi tähelepanuta jätmine. Kõik need on arenevate stressireaktsioonide ilmingud, mis ei vähenda tekkinud pingeid, vaid on eelkäijateks suurematele probleemidele, nagu lahutus, murdeikka jõudnud laste antisotsiaalne käitumine, alkoholi- ja uimastiprobleemid, perevägivald ja koolivägivald.
Positiivne alternatiiv
Ummikusse jooksnud noorukitele, kes otsivad kuulumist omasuguste gruppi alkoholi, uimastite ja seadusevastase käitumise teel, võivad appi tulla Tallinna laste turvakeskuse töös rakendatavad meetodid.
Sotsialiseerumise positiivne alternatiiv on kogemus, mis erineb riskilapse jaoks paljudest senistest negatiivsetest kogemustest, nagu uimastid, perevägivald, koolikiusamine.
See on inimese aktiivne eluviis, kus töö- või koolikohustustest välisel ajal keskendutakse ennast arendavatele tegevustele.
Tavalisest aktiivsest eluviisist erineb see mõtteviis selle poolest, et iga inimene peaks arendama ennast kolmel tasandil: füüsiliselt, vaimselt ja intellektuaalselt. Teisisõnu, inimene peab enda tarvis leidma aega, et vabaneda oma pingetest ja stressist (a) spordi, (b) loova tegevuse ja (c) eneseharimise abil.
Seda mõtteviisi kinnitab ka Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuameti 2004. aastal tellitud Eesti koolinoorte turvalisuse ja riskikäitumise uurimus. Tallinna koolide õpilaste küsitluse tulemused näitasid, et just eespool märgitud kolmel tasandil tegutsevad noored on kõige vähem riskialtid.
Varjatud riskipereks olemise vältimine hakkab üksikust pereliikmest ja kandub eeskujuna üle teistele pereliikmetele. Planeerides sisutihedalt aega nii töö, pere kui ka enda tarvis ja tegeledes vähemalt ühe ennastarendava tegevusega ühel eespool mainitud tasemel, võib mõne aja möödudes märgata positiivseid muutusi nii endas kui ka oma peres.