Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2272183t1h0e2b.jpg)
Kuna toimetusel on enamasti vakka püsinud Siim Kiislerit raske iseloomustada, anname selleks sõna Tallinna volikogu liikmele Elmar Sepale, avaldades 30. oktoobril 2003 Tallinna linnavolikogus peetud kõne, milles Sepp Kiislerit põhjalikult iseloomustab.
Toona oli Sepp värskelt vabanenud süüdistustest vanalinna korteritehingute suhtes ja ta nuhtles erilise vaimusäraga riigikoguliiget Kiislerit, kes tema väidetavad kuritarvitused Kesklinna vanemana politseisse andis. Veel võib lisada, et Kiisler algatas ka kuulsa miljonipeldiku kuritöö uurimise.
Avaldus
Lugupeetud volikogu esinaine, kallid kolleegid! Liiga harva on meil võimalust volikogu kõnetoolist kiita tublisid ja töökaid kaaslinlasi. Liialt tagasihoidlikud oleme tunnustuse jagamisel neile, kes koovad sageli magamata ööde hinnaga poliitiliste intriigide kassikangast.
Seepärast on minu tänane rõõm mitmekordne, tutvustades teile väsimatut töömeest, piiramatu fantaasia ning kaugele arenenud kurjuseihalusega noort inimest, Siim-Valmar Kiislerit, kes käsi rüppe laskmata pidas üllast võitlust, et Elmar Sepp laimuga üle valada.
Kolme aasta jooksul tegi see õiglane inimene titaanlikku tööd, et mind hävitada. Millise mõnu ja fantaasiaga klopsis ta kokku kommunaalmuinasjutu Elmar Sepa korteritehingud Kesklinna vanemana. Selle kunstmuinasjutu episoodiderohkuse ning äärmuseni arendatud demagoogia ees kahvatub isegi vendade Grimmide loomingu paremik.
Kui palju hoolt ja muret nõudis hõredate tõestusmaterjalide põhjal süüdistuse kokkuklopsimine, teavad vaid Siim-Valmar ja tema abimees uurimisorganeist, olukriminalist Järvet.
Kümned salakohtumised ajakirjanikega, lubadused, veenmised ja ähvardused ning vaba neljas võim alustab panoraamset tööd Elmar Sepa kui kurjategija ning riigivaenlase kinnistamiseks rahva kollektiivsesse mällu.
Meedia tähelepanu minu tagasihoidliku isiku vastu kasvas Kiisleri ponnistuste tõttu nii suureks, et kui mind vabastati Tallinna Soojuse juhatuse esimehe kohalt, katkestas Kuku raadio selle teate edastamiseks parasjagu eetrisoleva saate.
Kiislerit ei peatanud tema üllas töös süütuse presumptsiooni üldtunnustatud põhimõte, sest selle inimese janu tõe ja õiguse järele võis kustutada vaid Elmar Sepa veri.
Kujutan vahel ette idüllilist pilti pikast poliitiku tööpäevast väsinud Kiisler kummardumas veel hilistel öötundidel arvutiklaviatuuri kohale, et kirjutada järjekordset salakaebust Elmar Sepa põlastusväärsest tegevusest omavalitsusametnikuna.
«Ilus on inime!» juubeldas Tuglas. Seda inimolemuse sügavat ilu kiirgas kõigist Siim Kiisleri ettevõtmistest, kui ta kolm aastat võitles selle nimel, et rahva õiglustunne lubaks tülika Sepa avalikult häbiposti naelutada.
Res Publica klassik Ken-Marti Vaher kõneleb oma süütu lapsesuuga sageli rahva õiglustundest, unustades, et Eesti riigis on peale mõjutatava ajakirjanduse ning rahva õiglustunnet asendavate stereotüüpide ka äraostmatu kohtuvõim. Kohtuvõimu isepäisus nullis ka Kiisleri kolme aasta tööviljad. Sepp mõisteti õigeks ning prokurör loobus edasikaebusest, kuna nägi poliitilise tellimusena alustatud protsessi jätkumise mõttetust.
Siim Kiisler ei suutnud Elmar Seppa mudamaadluses seljatada ning ka tema loobitud sopp määris viskaja enese käed ning rinnaesise.