Maarja Lõhmus: ERR infoväljal - juustutüki ülevõtmine

Foto: Graafika: PM

Nüüd, kui valimisvõitlus on lõppemas, on aeg pöörata pilk meediale ja ratsionaalselt mõelda, millised on ja millised peaksid olema Eesti Rahvusringhäälingu (ERRi) kui Eesti ühe keskse infokeskkonna perspektiivid.

Valimisdebatt lükkas ajakirjandusele hoo sisse, viis tegusate inimeste juurde, andis pildi Eestist ja olukordadest. Ent käima läinud sisuline debatt – see ajakirjanduse suurepärane vorm – tõenäoliselt pärast valimisi kaob. Ajakirjandus võiks analüütilisel lainel jätkata: lademes materjale ootab läbi töötamist, arutamist ja kontseptsioonideni jõudmist. Võiks olla nii, et kui lõpevad valimised, algab mittepoliitiline, sisuline ajakirjandus. Ajakirjandus võiks veel laiahaardelisem olla: Eesti teemasid maailma kontekstis käsitleda, teiste riikide kogemuste ja protsessidega võrrelda.

Silme ees on mälupilt aastast 1999, kui tegime üliõpilastega õppekäigu Tallinna Eesti Raadiosse ja Helsingi Yleisradiosse. Tallinna ERi juht tutvustas oma põhimõtet: me ülesandeks on, et kõik meie erakonnad oleksid kaetud. Helsingi YLE juht tutvustas oma: me ülesandeks on, et kogu maailm oleks kaetud.

Turtsatati.

Siis arutasime, kui kaua võtab aega, et Eestis selline avatud mõttelaad toimima hakkaks. Heal juhul paari aastaga võime võtta selle suuna, olid mõned optimistlikud. Kümne aastaga kindlasti, kui juhtima tulevad avatud meelelaadiga inimesed, arvas enamik. Praegu näeme, et sellise avatud infoväljaga maailmahõlvamise suunas arenguid pole. Tähelepanu raisatakse «erakondade esindamistele». 

Et Eesti infoväli maailma-avatuse suunda ei võtagi, selle peale ei tulnud meist tol ajal keegi.

Eesti avalik-õiguslik ringhääling ERR toetub kolmele suurele elemendile. Nendeks on infoväli, identiteediloome, demokraatlik ühiskonnakorraldus ja ERRi tööd suunavad arengukavad.

Kui vaatame ringhäälingult oodatavat keskse infovälja, identiteediloome ja arutlusvälja rolli, siis ressursid selle kohustuse täitmiseks on aina napimad, rahaline survestamine on alanud kaua enne seda, kui algas jutt majandussurutisest. Ringhäälingut on 15 aastat majandus-survestatud, vaatamata riigi eelarve kosumisele on kulutused avalikule ringhäälingule vähenenud. Mida see tähendab?

Aastatel 1994–2002 finantseeriti ETVd ja ERi nii riigi eelarvest kui reklaamituludest. Kitsas reklaamiturg  põhjustas aktsiooni, mille eesmärk oli avalik-õiguslik ringhääling turult välja suruda.

2002. aastal algas ETV-ERi finantseerimine vaid riigi eelarvest, lisaks eriprogrammide toetused (haridusmeedia, sotsiaal-, välis- ja kaitseministeeriumi toetused, Euroopa Liit).

2007. aastal muutus riiklik kommertskanalite eelistamine avalikuks, kui erakanalitelt kadus litsentsitasu, põhjenduseks digitaliseerimisele tõuke andmine. 2009. aasta kolm negatiivset eelarvet ja kolm kärpimist ERRi eelarvest tingisid uue säästuprogrammi. Samas ollakse ERRis seisukohal, et majaväline toetusraha ohustaks ajakirjanduslikku sõltumatust. 2010. aastaks on ennustatud veel ligi 30-miljonilist kärbet, planeeritakse palgakärpeid, programm vaesustub.

Eesti infovälja kvaliteedi ja mitmekülgsuse seisukohalt on tähtis, et käsitluste ulatus maailmast oleks geograafiliselt lai ja kõrgprofessionaalne ning kohaliku elu protsessid adekvaatselt monitooritud ja analüüsitud. Paradoksaalselt ei lähtu kõik meediakanalid Eesti infovälja huvidest, vaid oma kanali kasumi huvist, kuid kahjuks pole need samad asjad. Huvide ja alade jagamine 1990ndate algusest pole alati vastastikku lugupidavalt toimunud. Huvivõitlus käib raha jagunemise pärast.

Kui kommertsringhäälingu tulek 1990ndate algul tähendas, et kommertskanalid pidid võistlema kvaliteedis, nii arutlussaadetes kui kunstilises kujundis, siis 1990ndate lõpus teatasid kommertskanalid, et avalik-õiguslik ringhääling võiks kaduda. 2000ndate majandustõusus kosusid kommertskanalid, kuid avaliku ringhäälingu finantseerimise protsent riigi eelarvest langes. ERRi arendamist piirab sihipärane alarahastamine.

Kuigi avalik-õigusliku reklaamitulud 2002. aastal kadusid, riigipoolne eelarveline panustamine ei paranenud. 2002–2007 jõudsid kommertsjaamad kasumisse ja osa sellest kasumist võinuks investeerida avaliku ringhäälingu arendamisse. Praegu näib, et avaliku ringhäälingu funktsioonide täitmisel on ainus võimalus arenguks hädavajalik raha ise teenida. Kas tõepoolest tuleb taastada reklaam?

Eelarve permanentne vähendamine esitab küsimuse: kuidas saab avalik-õiguslik ringhääling kui rahvuslik kultuuri- ja infoväli täita oma kohustusi, seejuures veel areneda? On oht, et iga-aastane järjest suurenev kokkuhoid legitimeerib kollektiivset vaimset ahenemist avardumise asemel. Sellega omakorda kaasneb kokkuhoid vaimsetes ressurssides ja kontseptsioonides, väheneb ratsionaalsus. Lisandub kunstilise kujundi ja esteetika järjest enesestmõistetavam nappimine. Selline areng on ohtlik eesti avalikkusele.

Kommentaariks eelmise nädala kogemus: ERRi praeguse rahastamisskeemi tutvustamine Euroopa riikide ringhäälinguteoreetikutele võttis saali vaikseks. Targad inimesed näevad, mis toimub, olukord on fakt ja retoorika ei aita. Sealsamas öeldi, et Ida-Euroopas survestavad ja defineerivad kommertskanalid avalikku ringhäälingut, avalikul ringhäälingul puudub oma enesemääratlus, identiteedi kehtestamine. See ütlus käib Eesti kohta.

Kuidas tagada, et Eesti infoväli paraneks, oleks kvaliteetne? Kultuurikeskset Yleisradiot nimetatakse Soome kirikuks. Eesti kultuuris ja ruumis nähtav ja toimiv olemine on ERRi kohustus. Siit küsimus ERRile, kuidas on ERR kui institutsioon kesklinnas nähtav ja kuidas olla infoväljal tingimusteta esimesena kohal?

Kui Eesti reaalne intensiivne ajakirjandustegevus toimub ühe ruutkilomeetri raadiuses, mida väärtuslikku annaks ERRile sellest alast väljakolimine? Just seda tähendaks ERRi uus maja Järvel. Kui ERRi sisuline töö nõuab kohalolu, toimetajad-autorid peavad kiiresti suhtlema, siis kesklinna strateegilise positsiooni hülgamine ei teeni kindlasti ERRi arendamist, vaid kommertskanalitele platsi puhastamist.

Kui ERRi hoone(te) kolimise juures pole ette nähtud kopteriplatse ERRi infotoa kõrval, samuti Toompeal ja mujal olulistes paikades, pole kesksest inforuumist lahkumise plaan sisuliselt läbi mõeldud. Pole ERRi arengukavva ka plaanitud inforuumi lennukite-kopterite tellimisbürood, nagu BBC infotoa eraldi laud, kus taksod pidevalt ootel ja reportereid suunatakse lennukeile mis tahes maailma punkti. Elu näitab, et ajakirjanikud vajavad kesklinna («Ringvaade» kolib Solarisse). 

Eesti kultuuriruumile on oluline, et selle ajaloolisi elemente ei hävitataks ega hajutataks.

Kummastav on ERRi kolimisinitsiatiivi ainuke ratsionaalne põhjendus: «Et ei tekiks ülevõtmise muljet.» Nii öeldakse ERRi strateegias 2005–2008, kus kavalalt omavahel raadiot ja telet vastandatakse. Ratsionaalseid põhjendusi, mõjude, arhitektide, ekspertide analüüse pole.

See sisevastanduse mängimine võib tingida olukorra, kus «ülevõtmine» võib tulla väljastpoolt, ja mitte ainult muljena. Et mitte tekitada ülevõtmise muljet ja kolida välja keskusest, on tegelik ülevõtt nii füüsiliselt kui vaimse ruumina võimalik. «Ülevõtmise» sõnakasutus kõneleb ise enda eest: kommertshuvid suunavad ERRi arenguid ebaratsionaalses, isegi kahjulikus suunas.

«Ülevõtmine» meenutab muinasjuttu kahest karupojast, kes ei suutnud juustutükki omavahel jagada ja palusid rebase appi. Rebane jagas omal viisil: mõlemad jäid ilma.