Andres Keil: maailmavaadet vajavad nii valijad kui valitavad
Tahtmata olla originaalne – ühiskonnas süveneb trend «poliitikutest ja poliitikast on kõrini». Ja järgmiseks, tahtes olla originaalne, ma arvan, et tulevate kohalike omavalitsuste valimised purustavad Eestis kõik valimisaktiivsuse rekordid. Sest tõepoolest, kõigil on kõrini. Ennustan paradoksi? Võib-olla. Aga võib-olla ka mitte. Viha ja rahuolematus on suuremad motivaatorid kui rahulolu.
Kõigepealt on meil kaks kanget, suur vastasseis – Reformierakond ja Keskerakond. Vennad, kes vihkavad üksteist, sõnades, nagu vennad. Kuid ometi tähtsaimalt – maailmavaatelt – on nad samased. Nende maailmavaade on üks: saavutada võim. Ja eelkõige käib sõda Tallinna pärast. Ning tuleb tunnistada, kõik trumbid on Keskerakonna käes.
Ansipist on 2007. aastal rahvuslikku musklit näidanud (anti)kangelase asemel saanud tõeline majanduslik Kurva Kuju Rüütel. Keskerakond on ta mängleva kergusega ideoloogiliseks ja majanduslikuks paariaks mänginud. Ning sedapuhku on see tõepoolest palju sügavam ja veenvam kui lihtne ja igapäevane valimiseelne poriloopimine. Ning lisaks on Savisaare linnavalitsus jälle meeletult asfalti ja muusse ilusse investeerinud.
Tallinn saab pealt vaadates järjest kenamaks, inimesed on rõõmsad. Jalgrattateed ja basseinid ja vabaduse väljakud. Sotstöökohad peale kõige muu. Pensionäride ühekordsed toetused. Kesk ruulib. Ja valijat, kes lehti ei loe, aru ei saa või ei taha aru saada, muu ei huvita.
Samas on Keskerakonna tugevnev positsioon «õhust tunda», mis tähendab, et märgatavalt võib tõusta protestihäälte hulk – hääletamine Keskerakonna vastu – just nende inimeste hulgas, kes enne pole kodust välja tulnud. Ja ka noorte hulgas. (Millest Savisaar muidugi suurepäraselt aru saab – miks muidu on parteis Siska, Saar ja Balta.) Kuid kahtlustan, et need Savisaare vastu antavad hääled ei lähe nüüd enam automaatselt Reformierakonnale. Nemad on end selleks liialt diskrediteerinud. Ning pealegi, mida sellest värvitud varbaküüntega (Vahter-Kivi Eesti Ekspressis) plikast ikka arvata, eks ole...?
Üks suuremaid kandidaate kaduvatele häältele on Laar ja IRL. Kuigi tema on üks kolmest suurest, kelle maailmavaate võib ühe sõnaga – võim – ära kirjeldada, on Laar oma kaarte palju oskuslikumalt mänginud. Kui keegi lisaks Savisaarele veel Aljošast kasu lõikas, oli see just Laar. Ksenofoobia piiril mäng rahvuslikkusega on Laari leib. On alati olnud.
Lisaks rõhutab ta jõuliselt enda kui majanduse päästja mainet. Laar – ebapopulaarsete, ent vajalike otsuste mees. Ja need mõlemad argumendid on uskumatult tugevad.
Ainult et rahvuslikkus ei lõika väga urbaniseerunud ja tõmblevas Tallinnas. Maal, seevastu, on Laaril siiamaani labidas käes, millega põllumeestele hauda kaevatakse. Küll aga lööb IRL nendel valimistel arvatavasti Tartu kinni. Ja reformikate igipõline kants langeb (praeguse linnapea Urmas Kruuse tunneb nägupidi ära umbes 50 tartlast). Langeb, nagu langeb valitsusjuhi kohalt Andrus Ansip. Kohe pärast Ansipit langevad õpetajate palgad ja peaministriks saab Urmas Paet. Keskreformi valitsuses.
Ja üle hulga aja on võim all-linnas ja Toompeal üks. Sest niipalju häälekesi reformarid ikka saavad, et koos lähedasima maailmavaatega erakonnaga, Keskerakonnaga, koalitsioonid teha. Kes ikka teineteist paremini tunnevad, kui mitte vennad.
Ja Savisaare vastu antud protestihääled lähevad sotsidele ja rohelistele. Nemad nende valimiste kontekstis sellega küll suurt ei võida, aga seda tugevamaks muutub nende positsioon enne 2011. aasta riigikogu valimisi.
Need on kaks viiest suurest, kellel tõepoolest on ka mingid maailmavaatelised alged. Ainult et roheliste praktiline meel ja reaalsed lahendused on meie valijale veel võõrad ning sotsid oma humaansuses on liiga jõuetult intelligentsed. Lisaks on nad oma uue erakonnajuhiga saatnud väga jõulise sõnumi, sõnumi, millest paraku keegi aru ei saa. Et mida meile öelda tahetakse. Ja ega juhi meediaesinemised ka sotside elu kuidagi selgemaks ei tee.
Ning kui nüüd pärast valimisi kaks populismi raskesuurtükki patarei moodustavad, siis see on see, mida, ma väga tahaks loota ja uskuda, isegi allaheitlik eesti ja manipuleeritud eestivene ühiskond alla neelata ei suuda. Varem on see küll juhtunud, jah. Koerad natuke haukusid, aga karavan läks edasi. Aga mulle küll tundub, et praegu on olukord muutunud. Ja muutjad on suurparteid ise – «selgroo kriis» võiks olla selle nähtuse nimi.
Esiteks on partnerid teineteisele nii koledaid sõnu öelnud, et keegi enam ei usu, et seda abielu saaks päästa muidu kui kosmeetiliselt. Või siis (võimu)ahnusest tulenevalt. Teiseks – majanduskriis. Kui rahakott paks, siis on suva, mida jumalad räägivad või teevad, pappi ikka voolab ja meel on roosa, aga kui rahakott tühi, siis peab keegi vastutama. Siis on vaja vahetust. Kesk- ja Reformierakond süüdistavad teineteist kõigis surmapattudes ning nende koalitsioon ei tähendaks vahetust, vaid valijalt vaiba alt ära tõmbamist. Mõlema valijal. Kes seda, ma loodan, nüüd enam ei andesta. Ja otsib alternatiivi.
Ja Rahvaliit jääb samuti ellu ning eriti ellu jääb ta kohalikul tasandil. Nagu alati. Reiljani sigadused kohtadele ei ulatu ja kohalikud teavad, mis teevad. Enamasti. Nii juhtubki, et suhteliselt suurimad võitjad saavad kohtadel olema Rahvaliit ja valimisliidud. Mis on märgiline. Mis just räägibki Eesti poliitika tänase päeva suurimast vajakajäämisest. Mis just ongi see, millest ma tegelikult tahtsin kirjutada ja milleks on vajalik eelnenud stsenaarium, utoopia, mis põhineb optimistlikul usul tervesse mõistusesse.
See olukord me (päeva)poliitikas on kujunenud tänu sellele, et suurimad poliitilised jõud ei evi maailmavaadet. Kah uudis, eks – Strandberg ja Ko on marginaalne erand –, aga millal tuli viimati Eesti poliitikasse sirgeselgne oma maailmanägemisega inimene? Ei meenu, eks? Sest uued poliitikud tulevad noortekogudest, igal suurel on oma broilerikasvatus.
Ent nagu teada, broiler ei mune, ei loo uut ilma, on ainult lihakeha. Ja kuna ta ei mune, ei ole ta kaagutamisel ka mõtet, pole millestki teada anda. Nii saabki ta täiesti vabalt suvalist peksta. Kuni kõik kokku muutub soojaks õhuks, mulliks. Mille tulemusena süveneb ühiskonnas trend – poliitikast ja poliitikutest on kõrini.
Kohalikel ja kohtadel võidavad need, kes reaalselt teavad ja teevad.
Seda küll alati, aga sedapuhku laseb optimistlik terve mõistus loota, et algamas on protsessid, mis võrsuvad valija arusaamast, et esiteks on tal endal maailmavaade ja see omakorda laseb nõuda sama ka oma asemikelt.