Enn Soosaar: unistus teistsugustest, puhastest valimistest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enn Soosaar püüab ette kujutada, mis juhtuks siis, kui vähemalt mõni erakond jätaks valimiste eel rivaalid tõrvamata ega jagaks lihtsameelseid lubadusi. Kas sellist parteid ootaks läbikukkumine?
«Tõsi see on, et te võite kogu rahvast lollitada osa aega ja osa rahvast kogu aeg, aga te ei saa kogu rahvast lollitada kogu aeg.»
Abraham Lincoln, 1858
Lähenevate oktoobrivalimiste mõte on lihtne ja arusaadav. Võimekate ja huviliste kaaskodanike hulgast tuleb välja sõeluda 3076 täisealist meest ja naist, kes suudaksid ja tahaksid järgmisel neljal aastal edendada kohalikku elu. Sihiks on seatud leida 226 linnale ja vallale pädevad kohalike probleemide tundjad, kes on võimelised nende huvides otsustama ja otsuste täideviimist tagama.
Me teadsime eile ja teame täna, et suures osas jääb ilus eesmärk saavutamata.
Ühelt poolt lubab valimisseadus mitmesuguseid hookuspookusi. Põhiseaduse järgi võivad kandideerida kõik hääleõiguslikud kodanikud. Aga mitte kelleltki ei nõuta kinnitust, et kui ta valituks osutub, hakkab ta volikogus tööle. Paraku pole paljud nimekirjadesse kantud volinikuametisse astumise võimalust kaalunudki.
Ta on poliitik ja kandideerib. Aga tal ei ole vähimatki kavatsust oma praegust, hoopis kaalukamat ja tulukamat võimuametit volikogu vastu vahetada. Ta ei ole poliitik, vaid on pühendunud karjäärile, edu saavutamisele mõnel kitsal erialal. Ta saab mandaadi jagu hääli kokku, aga kui ta vahel istungitele ilmubki, puudub tal huvi ja aeg omavalitsuse asjadesse süüvida.
Seal nad on, pikk rida tuntud poliitikahunte, populaarseid telenägusid, tublisid edasijõudjaid aladelt, millel pole omavalitsemisega mingit pistmist. Nad tulevad peibutama valijatelt hääli. Neile antud hääled lähevad erakonna või valimisliidu kogupotti ja avavad ukse algul nimekirjakaaslastele, kes lihtkvoodini ei küündinud, aga peagi ka asendusliikmetele, keda oli kesine tulemus sootuks kõrvale lükanud.
Ja nii hõõrub tüssatud valija kuu aega hiljem arusaamatult silmi. Need, keda enamik usaldas, ei aja volikogus enamiku asju. Seal tõstavad kätt Jürid ja Marid, Pjotrid ja Ninad. Needsinatsed, kellele hääli pudenes vaid näpuotsaga.
Ent rõhutada tuleb teistki poolt. Valimiskampaania tuurib mitmendat kuud ja on olnud räpane, ükskõik mis nurgast vaatame. Meil pole õigust teha nägu, nagu ei puudutaks praeguse kemplemise eetiline külg kedagi.
Siiski – ärme ütleme, et kõik ja kõikjal. Aga rusuvalt suur osa neid, kes volikogudesse jõuavad, on algusest peale vabatahtlikult ja innukalt kaasa löönud vastastikustes poriloopimistes ja valimiseelsetes tembutamistes. Mida saame nendelt oodata? Kas seda, et rahvaesindaja staatus peseb nende käed sopast puhtaks ja muudab nad kahekeelsetest ühekeelseks?
Enamik Postimehe lugejaist, oletan, tõrgub säärast metamorfoosi uskumast. Valimisvõitlus, mis eetikanorme eirab, vajutab osalenutele pitseri ja sellest on pagana raske hiljem vabaneda.
Olen mõelnud, mis juhtuks siis, kui mõni erakond läheks valimistele ilma enda kiitmiseta ja teiste laimamiseta. Ei mustaks vastaseid, ei kirjutaks oma arvele saavutusi, milles tema osa oli tühine või olematu, ei levitaks pooltõdesid ja lausvalesid, ei annaks lubadusi, millest on ette teada, et neid pole võimalik täita, ei mängiks tola.
Kas läbikukkumine on vältimatu, kui erakond võtaks rahvast kui partnerit? Kui räägiks asjast ja tunnistaks, et kõik pole läinud, nagu taheti? Et võimul olles on nii mõnigi kord vigu tehtud, valesti arvestatud, kiiret lahendust nõudev otsus õigel ajal langetamata jäetud?
Kas see erakond, kes trotsiks praegust poliitilist käitumismalli, saaks valimistel tingimata lüüa? Teatavasti leiab meil opositsioon, et ta on seda edukam, mida rohkem kaikaid läheb tal korda valitsuse kodaratesse loopida. Ja koalitsioon tunneb ennast seda tugevamana, mida tulemuslikumalt ta vastaseid teerullib.
Mis juhtuks siis, kui mõni erakond tuleks välja revolutsioonilise ideega ja asuks seda ellu viima? See tähendab, kui ta tegutseks põhimõttel, et meie, valitud, ei vaja teid, valijaid, ainult üks kord iga nelja aasta tagant oma häält meile andma. Mõlema huvides on, et ühiskonna toimekas ja mõtlev osa toetaks ja osaleks aktiivselt nii omavalitsuse kui ka riigi asjade ajamisel vahepealsetel aastatel. Et vanker mäele jõuaks, vajame ühiseid pingutusi, paljude kaasalöömist.
Kas ma teen halba nalja? Mu jutt kõlab pigem unenäona, mis öösel nähtud. Jah ja ei.
Küsimus on lihtne: kas valimised peavad tõepoolest olema sellised, milleks need on viimastel aastatel kujunenud? Konkurentidele pannakse kuude viisi ära ja lihtsameelseid valijaid meelitatakse kaunite, kuid katteta lubadustega.
Poliitilist tegutsemist, mis valimistele eelneb, nimetatakse võitluseks, kampaaniaks, võidujooksuks. Võitlus käibki – võitlus võimu pärast. Selle nimel, kes pääsevad pukki ja saavad kutsariohjad ja -piitsa enda kätte. Võim on ambivalentne ja pahatihti lausa korrumpeeriv. Samal ajal igale suurele ja väikesele jupijumalale magus ja ahvatlev.
Tuleme tagasi loo alguse tsitaadi juurde. Ameerika Ühendriikide 16. president Abraham Lincoln mõistis 150 aastat tagasi, et rahvast, kodanikke, valijaid on hõlbus lollitada. Osa laseb ennast haneks püüda sünnist surmani. Aga siiski mitte kõik.
Mind huvitab, kui kaua laseb Eesti valija ennast narritada. Meie poliitiline eliit ei ole võimeline mentaliteeti muutma, teistsuguseid mängureegleid kehtestama. Pööret suudaks esile kutsuda valija. Issanda loomaaed on kirju ja kirju on ka see seltskond, keda
18. oktoobril võtame või jätame. Kui eelistaksime neid, kelle võimunälg on talitsetum ning kes suudavad vastaste tõrvamisel ja valijate lollitamisel mõõtu pidada.