Esmaspäevases Postimehes võrdles Mart Kalm Solarise keskust Vabadussõja võidusambaga – mõlemad sobivad illustreerima väidet, et Eesti ühiskond otsib üha korrumpeerunumalt turvaliselt väheütlevaid lahendusi.
Urve Eslas: veel üks sammas
Mõlemad pompoossed ehitised kerkisid poliitiliste, mitte sisuliste ja üldist huvi arvestavate otsuste tagajärjel. Võrdlus oma iroonilisel moel sellega aga ei piirdu. Sammas muutus üsna kiiresti patriootlikust tähisest ebaõnnestumise sümboliks. Napilt kümme päeva pärast suurejoonelist avamist andsid probleemid endast märku – tolmulapina toimivad ja hiljem roosakaks tõmbunud klaaspaneelid, voolukatkestused, vähene veekindlus, lagunevad liistud. Idee kohaselt põhjamaiselt vähese valgusega Tallinnas inimestesse helgust ja turvatunnet sisendama pidanud sammas kustus lõpuks sootuks.
See, et eile Solarise kinosaalis kukkus alla ripplagi, ei ole eelnevaga kuidagi seotud. Vähemalt mitte otseselt. Kaudselt võib aimata mõlema taga üle oma varju hüppamise soovi, kiirustamist. Ühel puhul rahvuslikule kaardile mängiv jõudemonstratsioon, teisel puhul enne valimisi linnarahvale «kingitud» «kultuurikeskus».
Ja on veel üks asi, mis neile mõlemale omane. Nad on piisavalt suured, et neid vajadusel mitte märgata, taandada nad tervikuna hoomamise asemel Solarise peasissekäiguks ja sambajalamiks. Põhjamaiselt hämaras Tallinnas tuleb silma pimetähn sellega edukalt toime.