Skip to footer
Päevatoimetaja:
Karl Sigmund Berting
Saada vihje

Ivo Mahhov: «nutvad» ja «naervad» pärijad

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ivo Mahhov

Mihkel suri ootamatult. Kurb lugu – eriti panga jaoks, sest just oli Mihkel jõudnud ära kulutada oma tarbimislaenu. Kuidas pärijaid üles leida ja neilt võlga kätte saada?

Häda tekib sellest, et osa pärijatest teab võlast ega taha seetõttu pärandist kuuldagi. Elavad välismaal, ennast näole ei anna. Teised pärijad oleks küll nõus võla ära maksma, sest pärandist on lootust see tagasi saada ja ehk veidi juurdegi. Aga notar ei ole nõus asja vormistama, sest ka peidus sugulasi loetakse pärijateks.

Nokk kinni, saba lahti, millest väljapääsuks on vaid kohtusse pöörduda. Mis sest, et mingit vaidlust tegelikult polegi. Kui vähe või kaua võtavad aega kohtuprotsessid, eriti kui mõni menetlusosaline end kõrvale hoiab, võib lugeda ajalehtedest.

Just sedalaadi protsessid muutuvad meil igapäevaseks aastal 2009 juhul, kui vahetame meil tuhat aastat kehtinud aktiivse vastuvõtusüsteemi uue vastu. Praeguses süsteemis sellist probleemi tekkida ei saa, sest notar määrab pärijatele aja, mille jooksul nad pärandi vastu peavad võtma. Kui nad seda ei tee, siis neid enam ei tülitata. Võlad tasub see, kes on valmis asjaga tegelema.

Siit küsimus – kellega on pangal kergem asju ajada, kas aktiivse või passiivse pärijaga? Väidan, et aktiivse pärijaga.

Seega ilmselt ei pea paika arvamus selle kohta, et senises seadusruumis polevat võlausaldajatel võimalik piisavalt kiiresti teada saada, kes on pärijad (vt Urmas Volens, «Pärimisest aastal 2008, hüüumärkideta», PM 14.01). Vastupidi, asi hakkab venima just uues süsteemis.

Seaduseelnõu autorid arvavad, et ebaõiglane on, kui pärandist jääks ilma keegi, kes ei teadnudki pärandaja surmast.

Kas see ikka ongi nii väga ebaõiglane? Kui suur on pärija moraalne õigus pärida, kui ta pärandaja eluolu vastu niipaljutki huvi ei tundnud, et veel ka aastate möödudes tema surmast teada ei saanud? Ja nüüd nutvate lähedaste kõrvale pärima tuleb, vaevaga rõõmu varjates?

Paljud riigid peavad «naervaid» pärijaid amoraalseks (Soome, Rootsi, Venemaa, Läti, aga ka Itaalia, Hispaania, Portugal). «Naervate» pärijate kõrvalejätmiseks on olemas väga karme vahendeid – näiteks Soomes ja Rootsis välistatakse onupojad ja täditütred üleüldse kategooriliselt seadusjärgsete pärijate ringist. Ilmselt ei ole nende lein nii sügav, et õigustaks pärimist.

Aga on ka «pehmem» vahend – ja see ongi ka meil veel kehtiv aktiivne vastuvõtusüsteem! Selle süsteemi järgi võivad pärima tulla samuti kauged sugulased, aga selle, kas isik oli lähedane, kas tema lein võis olla ehtne või mitte, sõelub välja elu ise. Kui ta suhtles pärandajaga, nii et teda oli võimalik kutsuda ka matustele, siis ilmselt ta leinas. Tema pärimatulek on tehniliselt lihtne ega saa olla amoraalne.

Ebaeetiline on kaaspärijate teadlik mahavaikimine, neile surmast ja pärandist mitteteatamine. See on aga võimalik nii ühes kui ka teises vastuvõtusüsteemis. Mahavaikimise tõkestamise vahendid on samuti mõlemas süsteemis ühesugused.

Huvitav on küsimus, miks kutsub «naervaid» pärijaid pärima saksa tsiviilseadustik, kust on maha kirjutatud praegu meilegi pakutav uus vastuvõtusüsteem. Põhistatud on seda germaanlaste tugevate hõimkondlike traditsioonidega, mille alged ulatuvad ehk isegi rahvasterändamise aegadesse.

Nagu varem olen välja toonud, on meil tuhandeaastane aktiivse pärandi vastuvõtusüsteemi kogemus (vt «Veel uue pärimisseaduse müütidest», PM 20.12). Kas see on aga äkki moodsate aegadega muutnud, nagu oletavad süsteemi reformijad? Äkki peaksime tõesti eeskuju otsima saksa tsiviilseadustikust?

Tundub, et mitte. Toon näite. 2005. aastal arutles riigikohtu üldkogu teemal, kas ja kui kergesti võib testaator pärandist ilma jätta sundosasaajaid, näiteks oma lapsi. Üldine järeldus oli, et võib küll. Riigkohus piiras laste sundkorras pärimise õigust veelgi, kuigi see oli juba niigi üsna piiratud.

Selline lähenemine oleks Saksamaal mõeldamatu. Seal pärivad lapsed sundosa igal juhul, on nad siis töövõimetud või mitte. Ka siis, kui nad olid vanematega tülis ja tegelikult testamendiga pärandist ilma jäetud.

Ülaltoodu põhjal võib väita, et ka meie riigkohtunike õigusteadvus protesteeris selgelt Saksamaa stiilis sundkorras pärimise vastu. Ehk siis pigem kuulume ikkagi, nagu ka meie naabermaad, ajalooliselt regiooni, mis rõhub maaharijate individualistlikule, mitte rändhõimude sugukondlikule algele?

Meil ei ole põhjust oma juuri häbeneda. Austagem oma ajalugu ja iseennast.

Kommentaarid
Tagasi üles