Kirjad

Mart Laar ja Lauri Vahtre nõustavad Soomet?

Päris kummalisena tundub, et eestlased – Isamaa ja Res Publica Liidu liider Mart Laar ja sama erakonna liige Lauri Vahtre – proovivad Soomele nõu anda (Suomen Kuvalehti 13.10.07), kuidas too peaks Venemaa suhtes käituma.

See tundub aga eriskummaline, kui arvestada, mis olukorras oli nende härrade kodumaa 50 aasta jooksul Nõukogude võimu all.

Miks on selline peatõstmine neile praegu tähtis? Arvan, et siin katsutakse järele Laari ja Vahtre endise «kodumaa» mõjuvõimu ja soovitakse Soomet Trooja hobusena kasutada.

Võin austatud härradele öelda, et kui Soome oli pärast sõda Nõukogude mõju all, siis polnud see olukord sama, mis nende kodumaal 50 aasta jooksul. Soome pole kunagi olnud sõjaliselt alistatud.

Võiks ehk lisada, et riik pääses Nõukogude okupatsioonist nende 100 000 sõjaohvri tõttu, kes langesid aastatel 1940–1944 sõjas Nõukogude Liidu vastu. Samal ajal langes Eestis mõni tuhat meest ja naist, ning seda rindejoone mõlemal poolel.

See tähendab aga, et Eesti pole riigina kunagi sõjas olnud, sest tema juhid küüditati juba enne sõda 1940. aastal ja veeti vangilaagritesse Nõukogudemaale. Just seda soovin neile härradele meelde tuletada, kui nad annavad Soomele nõu, kuidas Venemaaga käituda.

Laari ja Vahtre öeldus on küll palju loogikat, aga samavõrra ka selle nappust. Kui nad räägivad Tarja Haloneni tegutsemisest, siis ei saa see mingilgi moel puudutada Soome staatust ega iseseisvust suveräänse riigina, mida meie maa on olnud kõik need aastad.

Sellepärast pole Soomel Eesti kõrval ka midagi häbeneda. Soome on olnud isseseisev riik, aga Eesti oli 50 aastat osa Nõukogude Liidust. See on aga asi, mille need härrad on täiesti unustanud, juba põhimõtteliselt.

Kui Laar ja Vahtre nõuavad, et Soome peaks arved klaarima, jääb mõistmatuks, millised need arved on, mis nende arvates klaarimist vajavad. Seevastu võiks arveid klaarida härrade kodumaal. Nad mainivad, et Soomes oli ka neid, kes toetasid Soomes Nõukogude ebahumaanset korda, aga samas unustavad, et selline teguviis oli Soomes lubatud.

Seevastu Laari ja Vahtre kodumaal oli selline teguviis kohustus. Soome tugevus ongi selles, et Soomes on alati võidud avaldada arvamust, kelle poole sa hoiad, mis aga ei olnud lubatud Laari ja Vahtre kodumaal veel 20 aastat tagasi.

Kas härrad Laar ja Vahtre püüavad Soomele turustada NATOt? Tundub, et NATO pakub turvalisust. Nad ei hooma aga, et Soome on kogu selle aja olnud nende Venemaalt tulevate «ohtude all». Aga kas tegemist ikka on ohuga – me ise seda ei arva.

Seepärast arvan, et nende härrade avalduste taga on soov meelitada Soomlasi NATO tiiva alla. Minu meelest võime elada ka ilma NATOta ja teha koostööd Venemaaga.

Sellepärast võime jätta tähelepanuta Vahtre lause pidevast Venemaa ees tuntavast okupatsioonihirmust.

Rauno Jokiniemi,

Soome

-----------------------------------------------------------------------

Eneseväljendusest ja tõest

Vaadates 21. detsembril ETV saadet «Vabariigi kodanikud», häirisid mind ühe saatekülalise – kirjanik Veiko Märka – mõtteväljendused. Saates arutleti jõuludest ja nende mõttest. Märka arvamused olid teiste esinejatega (Margit Sutrop, Jaan Tammsalu) võrreldes selgelt äärmuslikud, kandes sõnumit, et jõulud on jama ja kellegi haiglane väljamõeldis.

Ometi hakkas see arutelu minus tekitama märksa laiemaid mõtteid kui pelgalt mittenõustumine saatekülalise seisukohtadega. Kirjanik Märka tõi oma jutuga minu jaoks järjekordselt esile kujundi avalikus elus üha enam esilekerkivatest inimestest, kes peavad end sedavõrd targaks, et olles sügavalt milleski veendunud, pole neil oma veendumuste tõestamiseks rohkem tarvis teada.

Kuulates Märka peaaegu loosunglikke hõikeid jõulude tobedusest ja sellest, et kirikut külastavad vaid idioodid, oli mul Märkast kahju, sest oma ebakindla ja närvilise olekuga jättis ta mulje, nagu oleks ta väsinud elamast ainsa targana lollide keskel, kellele pole võimalik lihtsaid «tõdesid» kuulutada.

Võiks küsida, milleks on üleüldse tarvis avalikke debatte (näiteks televisioonis). Saade «Vabariigi kodanikud» ebaõnnestus minu jaoks, sest suur osa ajast oli pühendatud esinejale, kellel polnud kuulajatele midagi öelda.

Hannes Saarmets,

üliõpilane

-----------------------------------------------------------------------

Prügikäitlemise foorum ETVs

Foorumi küsimus «Kas teate, kuidas peab prügi sorteerima?» sai 33 004 helistajalt neli viiendikku eitavaid vastuseid. Kas keegi usub, et nad tõesti ei tea, kuidas prügi sorteerida? Mina mitte.

Ma arvan, et need neli viiendikku helistajatest tunnevad alateadlikult, oma kõhu või mõne muu kehaosa nahaga, et nad on mängitud mafiooslike suurfirmade kätte, kes nõuavad oma teenuste eest vähemalt kolmandiku jagu kõrgemat tasu ja kasu, kui see on põhjendatud.

Nad tunnevad, et neid pügatakse. Kõik on kooskõlas seaduste ja turumajandusega. Prügiveo hanked on elanikelt raha väljapressimise täiesti legaalne skeem. Ja selle vastu foorumisse helistajad olidki.

Rahulikum on muidugi maksta ja lasta end (oma raha eest) edasi lollitada. Aga ehk mõnikord võiks foorumis arutada alternatiive, kuidas meie riigis korraldada asju vähem kulukalt?

Mati Tamm,

pensionil juhtimisteadlane

-----------------------------------------------------------------------

Sulev Mäeltsemehele maksti ka ettevalmistustöö eest

Pean vajalikuks esitada selgituse 8. jaanuaril 2008 Postimehes ilmunud kirjutistele «Tallinn, teenuste linn» ja «Linn tasus volikogu endisele esimehele heldelt».

Vastab tõele, et linnavolikogu kantselei sõlmis prof Sulev Mäeltsemehega käsunduslepingu, millega ta kohustus esinema linnavolikogu istungil 20. detsembril 2007 ettekandega «130 aastat Tallinna volikogu», ning linnavolikogu kantselei maksis teenuse eest 5000 krooni.

Samas on eksitav ajakirjaniku tehtud arvestus, nagu oleks Sulev Mäeltsemees saanud lepingu järgi tasu 833 krooni ühe minuti eest.

Lepingu punkti 4.1 järgi sisaldusid lepingutasus ka «kõik teenuse osutamiseks tehtavad kulutused».

Ettekande tegemine nõuab kahtlemata ka ettevalmistustööd. Seetõttu on suisa asjatundmatu väita, et kogu töö tegemiseks kulus kuus minutit.

Nagu ka Postimehes kirjas, on prof Mäeltsemees uurinud linnavolikogu ajalugu ning kirjutanud selleteemalise ülevaate linnavolikogu 130. aastapäevaks ilmunud kogumiku tarvis. Arhiivides põhjalikku uurimistööd eeldava kirjutise eest Mäeltsemees aga eraldi tasu ei saanud.

Kuna nii kõnealuse kirjutise kui ka ettekande volikogus tegi ta samal teemal, tuginedes ka samadele allikatele ja uurimistööle, siis on loomulik, et kogu töö eest maksti ühekordset tasu sõlmitud lepingu järgi, kus on näidatud n-ö lõpptoode ehk ettekanne.

Pole vist vaja lisada, et töö tellija ja selle eest tasuja ehk siis volikogu kantselei pole kordagi kahelnud faktis, et kõnealune uurimistöö sai siiski tehtud.

Seda kinnitavad nii Sulev Mäeltsemehe autoriteetse nime all ilmunud ülevaade väljaandes «Linnavolikogu Tallinnas 130» kui ka tema peetud ettekanne 20. detsembril 2007.

Ester Šank,

linnavolikogu avalike suhete nõunik

-----------------------------------------------------------------------

Hiigelpeaga kääbus

Kui sõita ümber Tallinna mööda ringteed, märkab huvilise silm lausa iga mõne kilomeetri tagant põldudele rajatud pappmajade kõledaid kogumeid või viitu lähedusse rajatavatele seesugustele uusasumitele.

Valdavas osas nendest kiirkorras vorbitud, peaaegu ilma vundamendita rajatistest elab Lõuna-, Kagu-, Ida-, Lääne- või ka Kesk-Eestist pealinna ümbrusse parema põlve otsingule siirdunud inimesi, kes Tallinnas tööl käies ja sinna ka oma lapsi sõime, aeda või kooli vedades ummistavad pealinna sisenevaid niigi ahtaid liiklusteid.

Aastavahetuse eel avaldas Harju maavanem ilmset rahulolu selle üle, et Tallinna ja seda ümbritsevale Harjumaale on koondunud elama-töötama ligi pool kogu Eesti elanikkonnast.

Paraku on Tallinna ja tema ümbruse kiirarengul (sealhulgas pelgalt kas või kiire elamuehitusbuumi põhjal otsustades) ülejäänud Eesti suhtes hoopis teistsugune, vaata et lausa tagurpidine tähendus. Sest mida enam koguneb kogu Eesti aktiivsem osa elanikkonnast pealinna ja selle ümbrusesse, seda vähemaks jääb tegusaid inimesi mujal.

Seisaku või mahajäetuse (loodetavasti ajutise?) märke ei pea tingimata otsima Valga- ega Võrumaalt. Mindagu näiteks kas või endisele Lõuna-Harjumaale, nüüdsele Raplamaale ja sõidetagu läbi vähekasutatav, rohkem kui paarikümne kilomeetri pikkune teelõik Alust Varbolani.

Suur osa teeäärsetest suurtest põldudest on vähemasti Raplamaa piires juba mitu aastat üles harimata ning kasvatavad üksnes ohakaid ning tarnasid.

Omal ajal, kui viiekümnendatel aastatel Raplas keskkoolis käisin, nentis geograafiaõpetaja Aino Puskar Austriat käsitledes: see riik on nagu hiigelpeaga kääbus – pealinn Viin on tema jaoks ülemäära suur. Aga ega Eestigagi lood praegu paremad ole – kui pealinnas ja selle ümbruses elab–töötab juba ligi pool Eesti elanikkonnast, siis on pealinn sellele riigile ülemäära suur.

Kui Austria puhul oli Viini suuruse põhjus Austria ajaloos – tegemist oli Austria-Ungari impeeriumi endise pealinnaga –, siis Tallinna ja eeskätt tema ümbruskonna valdade elanikkonna ülemäärase kasvu põhipõhjus on asjaolus, et nüüdis-Eestis sisuliselt puudub arvestatav regionaalpoliitika.

Kui pärida regionaalministri büroolt, mida seal on ette võetud (või võetakse) maapostkontorite sulgemise ja väikeste maapoodide kinnipaneku pidurdamiseks, laiutatakse vastuseks vaid käsi. Büroos ei teatud isegi seda, kui palju (või vähe) meil üldse külapoode ongi. Aga koolide, postkontorite ja eriti külapoodide kadumine tähendab saatuslikku hingekella löömist elule kogu paikkonnas.

Ei saa ju pensionärid tädi Maali ega onu Juhangi enam elada seal, kus riik on lasknud oma hoolimatuses elu lausvõimatuks muutuda. Tuleb siirduda kas valla hooldekodusse või laste juurde pealinna.

Ants Tamme