Liis Kambek: transrasvhapped on üleilmne probleem

Liis Kambek Foto: Erakogu

Rasvade hüdrogeenimise ehk tahkestamise protsessi, mille kõrvalsaaduseks on sõltuvalt tehnoloogiast ka transrasvhapped, töötas 1890. aastate lõpus välja Nobeli laureaat Paul Sabatier. Transrasvhapete kahjulik mõju südametervisele avastati 1988. aastal. USAs hinnatakse, et igal aastal sureb transrasvhapetest põhjustatud südamehaigustesse 30 000 inimest.

Kõik toidurasvad koosnevad rasvhapetest. Rasvhappeid on kolme tüüpi: küllastunud, monoküllastumata ja polüküllastumata rasvhapped. Küllastunud rasvhappeid sisaldavad toidurasvad on stabiilsemad kui küllastumata rasvhappeid sisaldavad toidurasvad, mistõttu küllastumata rasvhappeid hüdrogeenitakse ehk tahkestatakse. Tootjale tähendab see toodete säilivusaja pikenemist.

Transrasvhapped moodustuvad looduslike protsesside käigus ka mäletsejate lihas ja piimas, kuid seda vähesel määral. Probleemiks on transrasvhapete teke tööstuslikes protsessides. Täieliku hüdrogeenimise tulemusena transrasvhappeid ei teki. Küll aga tekivad transrasvhapped osalisel hüdrogeenimisel. Täielik hüdrogeenimine on tehnoloogiliselt keerukam ja täielikult hüdrogeenitud rasvad on kallimad kui osaliselt hüdrogeenitud.

Transrasvhapete sisaldus margariinides ja rasvamääretes erineb suuresti, sõltuvalt osaliselt hüdrogeenitud õlide sisaldusest. Ka kondiitritoodetes, rasvalisandiga hommikusöögihelvestes, friikartulites, kuivsuppides, mõnedes maiustustes ja suupistetes võib transrasvhapete sisaldus erineda sõltuvalt kasutatavast rasva tüübist (1–30 protsenti kogu rasvhapete sisaldusest). Taimsetes õlides ja vedelates margariinides on transrasvhapete sisaldus madal, tavaliselt alla ühe protsendi kogu rasvhapete sisaldusest.

Soome toidu koostise andmebaasi järgi on kõige kõrgema transrasvhapete sisaldusega toidud kondiitritoodete valmistamiseks kasutatav margariin ja rasvaine. Järgnevad juustusnäkid, muretaina valmistamiseks kasutatav rasvaine, šokolaadiglasuuriga jäätis, šokolaadi-riisi maius ja vahvlimaius.

Eestis kehtivate toitumissoovituste kohaselt peaksid toidurasvad katma 25–30 protsenti päevasest toiduenergiast, sealjuures küllastunud rasvhapped ja transrasvhapped ei tohiks ületada kümmet protsenti. Maailma Terviseorganisatsiooni soovitusel ei tohiks transrasvhapped ületada üht protsenti päevasest energiakogusest. Kui päevane energiatarbimine on 2000 kcal, siis tähendab see, et maksimaalselt võib tarbida kaks või kolm grammi transrasvhappeid.

Euroopa toiduohutusameti andmetel viitavad mitmed uuringud, et kõrge transrasvhapete sisaldusega dieet, sarnaselt kõrge küllastatud rasvhapete sisaldusega dieediga, põhjustab järjepidevat «halva kolesterooli» (LDL-kolesterool) sisalduse tõusu veres. Uuringud näitavad ka kõrge transrasvhapete sisaldusega dieedi mõju «hea kolesterooli» (HDL-kolesterool) alanemisele. Mõlemad on seotud südame- ja veresoonkonnahaiguste tekke riskiga.

Mõnedes Euroopa Liidu liikmesriikides on transrasvhapete tarbimine vähenenud, sest tootjad on oma tootmist ümber kujundamas. Alternatiivina osaliselt hüdrogeenitud rasvadele kasutatakse toorainena palmiõli, maisiõli, sojaõli ja muude õlide segusid, et saavutada toodete sobivad füüsikalised omadused.

Tuginedes epidemioloogilistele uuringutele, on transrasvhapete tööstusliku kasutamise regulatsioonid kehtestatud mitmes riigis. Nii on Taanis alates 2003. aastast keelatud osaliselt hüdrogeenitud rasvade kasutamine toiduainetööstuses. Šveitsis kehtestati selline regulatsioon 2008. aastal. Kanadas ja USAs on kehtestatud nõue tuua toidu märgistusel välja transrasvhapete sisaldus. Suurbritannias on enamik suuremaid poekette ja tootjaid vabatahtlikult alustanud transrasvhapete sisalduse märkimist toote pakendile.

Eestis peab märkima tootele hüdrogeenitud taimerasvade kasutamise koostises. Hüdrogeenitud rasvhapete sisaldus viitab küll küllastunud rasvhapete olemasolule toidus, kuid mitte otseselt transrasvhapete sisaldusele.

Tervitatav oleks nõue, et ka Eestis tuleks eraldi välja tuua transrasvhapete sisaldus. Mõned Eesti toidutootjad on seda vabatahtlikult juba alustanud. Just toidu märgistus on see, mille põhjal saab tarbija teha tervist hoidvaid valikuid. Tarbijate tervise hoidmise suunas on aga sammu edasi astunud need tootjad, kes on loobunud osaliselt hüdrogeenitud tooraine kasutamisest.

Eestil tuleks oma inimeste tervise kaitseks täiendada nõudeid toiduainete märgistusele ning koostöös tootjatega luua regulatsioon, mis võimaldaks tarbijatele pakkuda enam transrasvhapetevaba toodangut.