Väga sageli on transrasvade sisaldumine toiduaine pakendil nii väikeses kirjas, et seda ei ole võimalik ilma luubita lugeda.

FOTO: Toomas Huik

Kolumnist Roy Strider kirjutab, et Evelin Ilves tõstatas transrasvadele tähelepanu pöörates olulise teema. Meil ei ole just palju teadmisi selle kohta, mida meile ilusa pakendi varjus toidu pähe müüakse.

Kas sa tahad, et keegi, kes teeb mürgikokteile, saab rikkaks? Nii küsis Evelin Ilves kommisõja vallandanud kirjutises, ja vastas sama lausega ka küsimusele, kellele on transrasvad kasulikud. Võib-olla tuleks siinkohal ka küsida, kas me tahame, et see, kes mürgikokteilidega rikkaks saab, rikastub meie tervise arvel.

Minul on kahju, et üleskutse tarbida teadlikumalt muutus Eestile tüüpiliselt mänguks rahvuslikule kaardile. Asi ei ole ju sugugi selles, et just Eesti kapitali keerutav Kalev kasutab mitmetes toodetes transrasvu, ning meedias utreeritud Kalevi ründamine mõjutab lõppkokkuvõttes transrasvade tootmist ja tarbimist väga vähe isegi siis, kui kommivabrik selle vopsu tagajärjel üldse kinni pandaks.

Peidetud rikkus


Teadlik ja tervislik toitumine tänapäeva Eestis (ja ka mujal maailmas) on uskumatult keeruline, kui seda teha keskmise või madala sissetuleku juures ning kasutades «seda, mis on» – ehk ostes toitu madalama hinnaklassiga supermarketitest.

Ja kust mujalt? Väikepoed linnades surevad järjest välja, kuna nad ei suuda ega saagi konkureerida suurte välismaiste kettidega. Ostuotsused tehakse kodudes ikka peamiselt hinnaeelise järgi ning ökopoed ja ökoletid on keskmise eestlase jaoks ulmeliste hindade tõttu veel pikka aega vähemuse meelelahutus. Tuleb tunnistada, et meie päevil on mürgivaba toit ja ökokaup lihtsalt enamikule kättesaamatu luksus.

Kuid meie igapäevased mürgikokteilid tuuakse poelettidelt toidulauale enamalt jaolt suure hämamise ja varjamisega. Osati kohustuslik tooteinfo on sageli trükitud etikettidele imepisikeses kirjas, on tavatarbija jaoks mõistetamatu, peidetud või puudub sootuks.

Nõnda peidetakse pakendil sellised töösturite konkurentsieelised ja rikkuse allikad nagu GMOd, transrasvad, kantserogeensed toiduvärvid, magusaine aspartaam jmt rämps ostja jaoks ära ning müüakse ilusa pakendi, odava hinna või oskusliku mõjutuskampaaniaga maha. Soodsa tehingu tegelik hind on rahas mõõdetamatu – meie tervis. Kui ka transrasvadest loobutakse, siis on tõenäoline, et soodsa hinnataseme säilitamiseks ollakse valmis asendama tootes mõni muu komponent odavama ja kahjulikuma analoogiga.

Eelmisel kevadel väljastas 160 organisatsioonist koosnev läbipaistvuse küsimustega tegelev grupp ALTER-EU (kuhu kuuluvad nii keskkonnaorganisatsioonid, kaubandusliidud kui akadeemikud) raporti, kus leiti, et Euroopa Komisjon on moodustanud oma nõuandvad ekspertgrupid liiga suures osas tööstuse lobby esindavatest inimestest.

Raport tõdes, et komisjoni ekspertgrupid mängivad mõjuvat rolli ELi poliitika kujundamisel varajastes etappides. Nad on kaasatud ELi paljude valdkondade seadusloomesse ja eelnõude kommenteerimisse, sh näiteks energia ja kliima soojenemine või ohtlike kemikaalide import/eksport.

Ekspertgruppide koosseis ja huvid, mida nad esindavad, otsustab suurel määral konsultatsiooniprotsessi tulemuse. Selliste ekspertgruppide arvamus muutub sageli Euroopa Komisjoni ettepanekute sisuks ja need omakorda – teatud ja sageli minimaalsete muutustega – muutuvad ELi seadusteks. Uurimuses nenditi, et osa komisjoni kõige vastuolulisemaid nõuandvaid gruppe, sh biotehnoloogia grupp, on tööstuse kontrolli all.

Kuigi Euroopa Liit suhtub näiliselt tõsiselt tänapäeva toiduainetega seotud probleemidesse, ei toimu selles valdkonnas tõsiseltvõetavat järelevalvet. Transrasvade väljatoomine toidupakendil ei ole siiani kõigis liikmesriikides kohustuslik. Spetsialistide hinnangul on lootusetu ka sellist kohustust kehtestada, kuna riskianalüüside tegemiseks ja piirnormide määramiseks tehtav töö oleks «suurem kui sellest saadav kasu tervisele».

Selline seisukoht väljendab otseselt üht levinud legendi, mille kohaselt keemilised ja odavaks töödeldud «mürgikokteilid» polegi tervisele «nii väga ohtlikud», eriti kui neid tarbida «mõistlikes kogustes». See on muidugi tõsi – ka tühine kogus arseeni ei tapa inimest ju jalapealt. Ja võtame kas või, ütleme, sigaretid: ainult rumal võiks arvata, et paar mahvi toob piinarikka surma kopsuvähki.

Paraku on enamik seesugustest udujuttudest otseselt seotud suurkorporatsioonide ärihuvidega, kes pööravad inimeste ja keskkonna tervisele tähelepanu vaid siis, kui see nende kasumit oluliselt vähendama hakkab.

Toidulauda muudetakse sihilikult


Tänapäeva maailmas on peaaegu kõik omavahel seotud. Odav tootmine loob paraku rikkusi vaid väikesele grupile, ning, veelgi enam, muudab vaesemaid riike veelgi vaesemaks, sundides neid osavalt loobuma traditsioonilisest tervislikust toidust ja minema üle GMOdest, transrasvadest jmt kokkumonteeritud söögile.

Maailma rahvaste menüüd on kujunenud pika aja jooksul, arvestades looduslikke ja geograafilisi tingimusi ning sobitudes tervislikumaks peetavasse zero-km-food ehk 0-kilomeetri-toidu kontseptsiooni. 0-km-food idee kohaselt on inimese tervisele parim võimalikult tema elukoha lähedal kasvanud toit.

Tänapäeval muutub meie toidulaud ülikiiresti. Snickers, Sprite ja Coca on vallutanud juba näiteks ka Tiibeti. Mürktoidutööstus toob kaasa ka otsesed keskkonnaprobleemid. Hoidke alt, siit tulevad plastikupõllud Indias, kilekotte ja fooliumi söövad kitsed Himaalaja mäestikus!

Kuigi Ilvese-Kalevi juhtum muutus pentsikul moel alarmiandja nöökimiseks, ei muutunud tõstatatud probleemis midagi. Elusorganism on endiselt see, millest ta toitub, ja info toidu ebatervisliku koostise kohta on pakendil jätkuvalt luubiga loetavas kirjas.

Kuid praegu kehtivas globaalses kapitalismis ei jõua valitsused enam nagunii kontrollida seda, mida meile tegelikult müüakse. Müüjad ja tootjad on seadustest alati mõned sammukesed eespool.

Sabotööri kokaraamat


Söömata ei saa, seega mõjutab toiduprobleem meid kõiki otseselt. Inimorganismi reaktsioon muundatud või modifitseeritud võõrmolekulidele on sageli varjatud ja ennustamatu. Kui valitsused on kaitsmas neid omavate või toetavate suurtöösturite huve, siis tuleb vaadata, mida tarbijad oma huvide kaitseks ette võtta saavad.

Kõige lihtsam on ebaõiglast süsteemi rohujuuretasandil saboteerida. Lihtsaim sabotaaž on süsteemi pidurdamine või kokkujooksutamine, täpselt nagu küberrünnakud serveritele.
Toimiv taktika on järgmine: uurige kõike, mida ostate. Kui silt ütleb «transrasvhappeid – 0%», ärge uskuge seda pimesi – kui on kirjas «osaliselt hüdrogeenitud», siis sisaldab toode ilmselt ka transrasvasid. Ka GMOd ja teised teadmata toimega koostisosad peidetakse sageli etikettidel.

Ärge häbenege! Küsige kõikjal transrasvade sisalduse kohta. Pärige seda saiapoes, restoranis, McDonald’sis ja jäätisemüüjalt. Uurige, mida on valatud salatile, millega on küpsetatud friikartulid. Kui kinnitust transrasvade puudumise kohta ei anta, kui sildid ei sisalda vastavat infot – ärge ostke! Arvestage, et sildistamata ja vastava infota tooted sisaldavad transrasvasid – kuniks te pole veendunud vastupidises. Ainult nii saab saata toidumüüjatele ja -tootjatele sõnumi: me ei soovi oma tervist müüa teie kasumiks.

Nõuame valitsuselt ebatervislike toodete erimärgistust, nõuame ebatervislikule toidule täiendavat aktsiisimaksu. Nõuame oma tervist.

Aga mis Kalevi kompvekke puudutab, siis Nepalis müüakse tänaval hoopis kurgi- ja porgandiviile. Odav ja uskumatult tervislik!