Ahto Lobjakas: Nobeli maagia

Ahto Lobjakas. Foto: .

Lihtsurelik võib vaid oletada, mis toimus Nobeli auhinnakomitee liikmete peades, kui nad otsustasid selle aasta rahupreemia anda USA presidendile Barack Obamale. Või kes neile kirjutas. Või helistas.

Ükskõik kui vähe seda võidakse tahta tunnistada, premeeriti Obamat esmajoones selle eest, et ta pole George W. Bush. Täpsemalt, selle eest, kui kaugele ta lubas ameerika rahva tahte pendlil liikuda Bushi globaalsest stereotüübist. Stereotüübist, sest USA 43. ja 44. presidendi välispoliitikal on vähem vahet, kui tunduda võib.

Veidi teisel tasandil kujutab Nobeli komitee otsus endast kummardust Obama fenomeni selle osa poole, mis ei allu ratsionaalsele analüüsile. Sest midagi Obamast kuulub J. R. R. Tolkieni ja Harry Potteri maailma. Obama on maailma tagasi toonud veidi seda lummust, mida Max Weber kunagi arvas sealt lõplikult kadunud olevat protsessi käigus, mida ta kutsus Entzäuberung’iks, tähistamaks «hinge» kadumist loodusest ja inimesest, ja loogilise, kõike osadeks lahutava mõtlemise võidukäiku.

Obama toodud lootus on (koos usu ja armastusega) üks selle kadunud maailma algelemente. Kummardus lootusele samas tähendab vältimatult kõrgema võimu tunnistamist. Nobeli rahupreemia on teatud mõttes ohvriand Obama altarile, lootuses ennetada kurja ja sillutada teed heale.

Ettemaks Obamale on Nobeli komitee jaoks riskile minek. Peaks rahvuslike huvide calculus või midagi muud nüüd USA presidendile ette kirjutama Iraani ründamise, on Nobeli maagia raisatud. Sama juhtub, kui Obamal ei õnnestu tuua rahu juutide ja palestiinlaste vahele Lähis-Idas (tõenäoline) või kui lääne sõjast puštudega Afganistanis peaks saama põlvkondlik konflikt (sama hästi kui garanteeritud).

Nii kummaline kui see ka ei ole, näib Bush – osaliselt nüüd tänu Nobeli komiteele – tagasivaates ratsionaalse mõistuse apostlina. Kogu Bushi usulise kõnepruugi varjus esindasid USA neocon’id lihtsalt loogilisi järeldusi. Viimased tuletati maailma lääneliku emantsipatsiooni, lummusest ja rõhumisest vabastamise õilsast imperatiivist. Bushi välispoliitika ei olnud alati järjepidev (vt Somaaliat või Sudaani) ja teenis aeg-ajalt tema klanni erahuve (Saddami peamine süü), aga midagi üleloomulikku selles ei olnud.

Nobeli rahupreemia ütleb vähem Obama kui maailma kohta. Nagu Bushi, juhib Obamat USA rahvuslik huvi. Nagu tema eelkäijagi, on Obama avastanud, et ta pole kõikvõimas. Obama trumbiks on karisma. Kuid, nagu osutas juba Max Weber, karismaatiline liider elab järgijate usust.

Seni maailmal usku jätkub.