Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/01/02/7457091t1h7300.jpg)
/nginx/o/2013/09/05/2261153t1h0f60.jpg)
Muidugi pole Venemaal mingeid isikukultuse tundemärke. Sest kui keskvalimiskomisjoni juht avaldab avalikult arvamust, et president on ilmeksimatu, siis on see täiesti loomulik ülemuse-alluva suhe.
Vene korporatiivkultuur on kord selline, et natalnik on jumal ja alluv arvamuse ja õigusteta ori. Ega Jeltsini ajal alluvate suhtumine presidenti siis teistmoodi olnud vastu Boriss Nikolajeviti tahtmist ei lennanud Kremlis ükski vares. Eks näis, kas 9. maiks on «võrratu Vladimir Vladimirovit» venemaalaste südametes veel alles või täidab selle koha sama loomulikult Dmitri Anatoljevit.
Juhte ja ülemusi on Venemaal kummardatud läbi aegade, kuid siiski väheste puhul on jõutud totaalse isikukultuseni. Putin pole Stalin mastaabid ja isiklik võimekus on suurusjärgu võrra erinevad. Ta on lihtsalt üks paljudest ülemustest. Ja mida muud see Vene riik tänapäeval on kui hiiglaslik nafta- ja gaasikorporatsioon.