Evelyn Kaldoja: mitte vaid ema ja lapse lugu

Evelyn Kaldoja Foto: Postimees.ee

Kui jõulude ajal räägitakse sellest umbes 2000 aastat tagasi aset leidnud sündmusest, tänu millele me siiani neid pühi peame, jäetakse tavaliselt tähelepanuta mainitud loo skandaalsemad aspektid. Ehk noore vallalise tüdruku Maarja ootamatu rasedus ning see, kuidas tema kihlatu Joosep hoolimata sellest, et laps tema oma polnud, naise siiski enda juurde võttis ja klatšihimuliste kohalike silme eest teise asulasse sünnitama viis.

Mina mõtlen seekordsete jõulude ajal seoses selle looga ühele 1986 aastat pärast Kristust sündinud poisile. Tema ema ei jäänud rasedaks mitte pühast vaimust, vaid hoopis abielumehest. Kes, kuuldes uue elu tekkest, otsustas naise elust jäädavalt kaduda ning pole pärast seda ei kunagise armukese ega oma järglase vastu mingit huvi ilmutanud.

Nüüd on noormees otsustanud, et leiab ise oma isa üles – moodsa aja lapsena on ta internetiotsinguid kasutades teada saanud, et tema kadunud vanem on omal alal üpris edukas mees, ja leidnud üles mehe töökoha aadressid-telefonid. Praegu kogub ta julgust selleks, et minna ja öelda talle «Tere, isa!».

Kuigi sellest lapsest on sirgunud kena, tark ja meeldiva iseloomuga noor mees, kes peaks olema uhkuseks igale vanemale, ei julge ma küll ennustada, mis näoga tema isa ta vastu võtab. On see ehmatus? Tõrjumine? Rõõm? Ma saan ainult loota, et need kaks meest suudavad üksteist tervitada soojalt, nähes vaid selle kohtumise häid külgi ja unustades rohkem kui 20 neid lahutava aasta trotsi.

Muidugi, see kokkusaamine ei pruugi ka niipea teoks saada. Tean sarnase saatusega kahekümnendate teises pooles naist, kes võtab bioloogilise isa ukse taha minemiseks hoogu juba viimased kümmekond aastat. Me kõik ju tahame teada, kellest me pärineme. Selle noore naise õnneks on tema elus ka Joosep – mees, kes abiellus tema emaga ja on tolle last kasvatanud kui lihast tütart.

Eestis elab hirmuäratav hulk isadeta lapsi. Seda teades tahaksin südamest tänada nii enda kui ka kõigi teiste nende inimeste isasid, kes elavad koos oma perega. Veelgi suuremat austust aga avaldaksin neile meestele, kes on võtnud oma isahoole alla lapse, kes pole nende liha ja veri – hoolimata sellest, et isegi ühiskondlik suhtumine näikse kohati sootuks vastupidist soovitavat. Ja paluda neid, kes teavad kusagil kasvavat oma geenidega last, keda nad siiani isiklikult ei tunne: võtke see risk ja otsige järglane ise üles, ta ootab teid.

Ei jõulud ega perekond üldse ei keerle ainult ema ja lapse ümber. Isasid on ka vaja.