Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2259839t1h6793.jpg)
«Mida teeksite teie, kui teie armas teismeline tuleks ühel päeval koju, juuksed süsimustaks värvitud ja imelik soeng peas?» lause, millega algab emo subkultuuri tutvustav artikkel ajakirjas Pere ja Kodu, illustreerib etableerunud ühiskonna kodaniku võimalikku suhtumist subkultuuridesse.
Oleks nagu ootuspärane, et normaalne inimene ehmatab, nähes «teistsugust» olgu selleks siis ronkmustaks värvitud juuksed, body percing või tätoveeringud. Imelikul kombel tundub, nagu oleks hiljutine koolitulistamine Soomes mõnes mõttes noorte subkultuuride demoniseerimist veelgi süvendanud.
Numbrid ja mõisted
Kuigi inimesele on omane tunda kõhedust selle suhtes, mille tähendust ta täpselt ei tea, peaks kaasaegne multikultuuriline ühiskond sellise võõristuse tundmiseks olema piisavalt mitmepalgeline. Miks siis ikkagi «teistsugune» ja subkultuuriline Eestis inimestes endiselt hirmu tekitab?
Tänu Nõukogude minevikule ei ole Eestis elustiilide paljususe tajumine ilmselt sama enesestmõistetav kui lääne kultuuris ning arusaamad subkultuuridest on vahel demoniseeritud. Miks? Totalitaarses ühiskonnas ei olnud kõrvalekaldumine nõukogulikust elulaadist aktsepteeritud ja see jäi alati väga põrandaaluseks.
Metropolidest eemal asuv väike Eesti ei ole veel jõudnud kohaneda kaasaegse multikultuurilise ühiskonna tavadega. Teistsuguses ja eristuvas on harjutud nägema mässu ühiskonnas kehtivate normide vastu ning sageli usutakse, et potentsiaalselt on sel juhul tegemist hälbiva käitumisega, mis on suuremal või väiksemal määral ühiskonnale ohtlik.
Sellist suhtumist soodustavad eelkõige info puudumine konkreetsete subkultuuride ideoloogiast, meedia omadus keskendada tähelepanu ülepaisutatud hirmulugudele ning teadmiste puudumine subkultuuride ja ühiskonna vahekorrast kui sellisest.
Kuigi tänases Eestis kaldutakse tavateadmises sotsioloogiaga seostama pigem küsitlusi, mis kajastavad üksikisikute tegevusi ja arvamusi, ei saa andmete esitamine olla eesmärk iseenesest, vaid sotsioloogia siht on maailma seletamine ning vajaduse korral ka uute mõistete loomine, mis aitaksid ümbritsevat paremini mõista.
Subkultuurid on üks selline mõiste, mis aitab ühiskonnast aru saada. Selgitan siinkohal subkultuuride olemust, tuginedes mõiste teoreetilisele arenemisele.
Mäss või elustiil
Subkultuure hakati uurima eelmise sajandi 2030ndatel Chicago koolkonnas, kus neid käsitleti selgelt deviantsete allkultuuridena. Tolleaegses moderniseeruvas linnas otsiti eelkõige vastuseid noorte võõrandumise põhjustele ning seletusi lokkavale noorsookuritegevusele.
Mõiste «subkultuur» võttis esimesena kasutusele Albert Cohen, kes uuris noortekampasid. Ta seletas gängide tekkimist lahendusena inimestele, kellel oli sarnane probleem kui staatuse saavutamine ühiskonnas kehtivate reeglite järgi oli võimatu, tekkis nõrgemal positsioonil inimestel (näiteks geto noortel) oma mikromaailm, kus kehtisid teised reeglid kui laiemas ühiskonnas. Kuritegevus muutus vahendiks ühiskonnas aktsepteeritud kultuuriliste eesmärkide saavutamiseks struktuuriliselt piiratud tingimustes.
Tänapäeval käsitletakse subkultuuri pigem heterogeense rühmana, mille piirid on etableerunud ühiskonnaga hägused. Post-subkultuuriteooria võtab arvesse kaasaegseid teooriaid individualiseerumisest, varasemate ühiskonnavormide fragmenteerumisest ning tarbimiskultuuri ekspansioonist, ja rõhutab, et nüüdisajal on tegemist pigem eristuva tarbimisega, mis omakorda jätab isikule suure valikuvabaduse.
Kui nüüd tagasi tulla selle juurde, kuidas subkultuure Eestis nähakse, siis jääb mulje, et tavateadvuses kehtivad siiani peamiselt varasemad definitsioonid, mis seostavad subkultuurilist käitumist kuritegevuse või mässuga. Sageli ei osata näha erinevusi ohtliku hälbiva käitumise ning keskmisest erineva elustiili vahel.
Sellest lähtuvalt üritatakse kohati katastroofide nagu seda oli koolitulistamine Soomes ära hoidmiseks kontrollida subkultuurilisi noori, kuna nendes nähakse potentsiaalse ohu allikat. Nagu mainitud, mängivad siin rolli ka teadmatus ja moraalne paanika, mis on subkultuuride ümber kerge tekkima.
Näiteks klubikultuur omandas ühiskonnas suuremat tähelepanu ainult narkootikumide tarvitamise pärast. Tõepoolest, mingi osa noori neid klubides ka tarvitas, aga kergesti vaadati üle faktist, et enamik seda siiski ei teinud. Praegu teismeliste seas populaarsust koguv emo subkultuur on tuntud paljuski oma mordbiidsete suhtumiste ning «eneselõikumise» poolest. Kuigi selles subkultuuris on väga palju muud ning valdav osa emo-teismelistest ei ole seotud destruktiivse praktikaga.
Muidugi ei ole võimalik välistada, et mõni subkultuuri kuuluv noor ei võta siiski üle seal aktsepteeritud tegevust. Paljudel juhtudel ei sisaldu aga isegi subkultuuri normides ja käitumises midagi otseselt keelatut ning paanika põhjus võib olla vaid väline sarnasus mõne teise stiiliga, mille kohta on infot, mis viitab ohtlikkusele. Millal täpselt eristuv käitumine aga hälbivaks muutub, on juba omaette uurimisteema.