Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2259419t1h8f88.jpg)
Eestis jääb väljapoole jäätmekogumisvõrgustikku vähemalt 20 protsenti elanikkonnast ehk teisisõnu prügiveoga pole liitunud ca 270 000 elanikku.
Ligi kümme protsenti ehk 140 000 inimest põletab jäätmeid kodus ahjus või lõkkes, mürgitades välisõhku. Tuhandeid tonne prügi jõuab igal aastal metsa alla Kõige selle taustal leidub aga küllaga neid, kes kordavad kui ühest suust: «Mul ei teki üldse prügi.» Kas Eestimaa prügistamises on süüdi ülelendavad lennukid?
Kui vargus pole patt
Jäätmeseaduses (nii 1998. kui ka 2004. aastal kehtima hakanus) on säte, mis kohustab omavalitsusi korraldama olmejäätmevedu. Seni on seda sätet täitnud vaid pool Eesti omavalitsustest. Teine pool on jätnud jäätmehoolduse korraldamata ja elanikel pole kohustust jäätmekogumissüsteemiga liitumiseks. Seetõttu on väljaspool korraldatud jäätmekogumist mõnes maapiirkonnas suisa 85 protsenti majapidamistest.
On ju maal üsna tavaline, et vaid vallakeskuse kortermajadel on konteinerid ja nende tühjendamise lepingud, enamik eramajade ja ka suvilate elanikest lahendab oma prügiküsimusi nii, kuidas heaks arvab.
Need, kes elavad keskuse lähedal, sokutavad oma jäätmed kortermajade, kooli, lasteaia, bussipeatuse jne konteineritesse. Äraveo eest nad muidugi ei maksa, sest «see ka mõni patt». Imelik elektri, vee, soojuse jm tarbimist kellegi teise kulul peetakse küll varguseks!
Ka maanteede äärde paigaldatud konteinerid täituvad üldjuhul mitte teelolijate, vaid ümberkaudsete elanike olmejäätmetega. Veel võtavad need, keda prügiauto ei külasta, appi koduse jäätmepõletuse, ohustades nii enda kui ka naabrite tervist, sest tossav plastmass paiskab õhku rohkelt vähkitekitavaid ühendeid. Ja muidugi «aitab hädast välja» prügi kottide ja autokoormate kaupa metsa alla toimetamine!
Paljud omavalitsused korraldavad aeg-ajalt tasuta jäätmevedu. Ühest küljest kiiduväärt algatus, teisest küljest tekitab see ootuse, et jäätmeid peabki saama tasuta ära anda. Samuti suurendab see ebavõrdsust korter- ja eramajade elanike vahel ühed peavad jäätmeveo eest kogu aeg maksma, teistel käib see omavalitsuse arvelt.
Vähem prügi prügilasse
Nii toimivad meie oma kaasmaalased ikka selle nimel, et mitte liituda korraldatud jäätmeveoga ja hoida kokku mõnikümmend krooni kuus. Skandinaavias ja Kesk-Euroopas oli prügiteema päevakorral enam kui inimpõlv tagasi, Soomes 1990ndate algul. ELi liikmesriik Eesti upub aga prügisse veel aastal 2007
Eestis tekib umbes pool miljonit tonni olmejäätmeid aastas, sellest 70 protsenti ladestatakse prügilatesse. Kogu ELi jäätmekäitluse korraldamise olulisemaks eesmärgiks on aga jäätmekoguste vähendamine ja nende maksimaalne taaskasutamine.
Euroopa Keskkonnaagentuuri värskest ülevaatest selgub, et näiteks Hollandis, Taanis ja Rootsis jõuab prügilatesse alla 20 protsendi, mõnes riigis isegi alla 10 protsendi olmejäätmetest.
Selline tulemus on valdavalt saavutatud jäätmete ulatusliku tööstusliku põletamise ehk jäätmetest energia tootmise kaudu. Näiteks Taanis saadakse nõnda neli protsenti elektrist.
Oluliselt vähendab ladestamist ka jäätmete materjalina ringlusevõtt ehk taaskasutamine paberi-papi, klaasi, metallide ja komposti tootmiseks. Lisaks säästab see toorainet ja energiat, mis on meile kõigile oluline kliimamuutuste vähendamisel.
Uuest aastast tuleb ka Eestis senisest rohkem rõhku panna olmejäätmete liigiti kogumisele ja nende suuremale taaskasutamisele. Jäätmete sortimist peab korraldama kohalik omavalitsus (nii on kogu Euroopas), kelle ülesanne on luua oma elanikele võimalikult arusaadavad ja soodsad liigiti kogumise võimalused.
Mõistagi on eelistatum jäätmeid sortida otse tekkekohas (nt kodus), sest see tagab nende parema kvaliteedi ja kasutamisvõimaluse.
Nn segajäätmete järelsortimine sortimistehases on probleemne juba seetõttu, et jäätmed on segunenud biolagunevatega (nt toiduained), mis määrivad ja rikuvad, muutes paljude materjalide taaskasutamise raskeks või isegi võimatuks. Ka enamikus ELi liikmesriikides arendatakse teatud jäätmeliikide liigitikogumist just tekkekohas.
Koostöö vajadus
Vaatamata sellele, et Eesti alustas jäätmekäitluse korraldamisega suhteliselt hiljuti, oleme jõudnud küllaltki kaugele. Aga sellest veel ei piisa, et olla võrreldav näiteks Põhjamaadega, kuigi Euroopa viimaste hulgas me ka enam pole.
Paraku ei ole Eestis olmejäätmekäitlust lihtne arendada, sest meil on 227 eraldi toimivat ja mitte eriti koostöövalmis kohalikku omavalitsust. (Rootsis on ca 9 miljoni elaniku kohta 270 ja Leedus 3,4 miljoni elaniku kohta 60 omavalitsust.)
Selge, et väiksematel valdadel napib jõudu eraldi jäätmekavade koostamiseks, jäätmejaamade rajamiseks-haldamiseks, jäätmeveo konkursside ja kogumisaktsioonide korraldamiseks, elanike nõustamiseks jne. Näiteks Soome lõunaosas (kolmandik Soomest) koostavad omavalitsused ühtset regionaalset jäätmekava, et koos hallata just jäätmepõletuseks vajaminevaid jäätmekoguseid.
Jäätmekäitlusrajatiste ehitamise-haldamise osas on meil küll häid näiteid, kus omavalitsused on koostöö vajadust tunnetanud (AS Väätsa Prügila, AS Uikala Prügila, OÜ Paikre, Maasi Jäätmehoolduse OÜ jt), kuid siiani puudub toimiv koostöö jäätmekäitluse korraldamise osas.
Senise tugevaima katse korralduslikuks koostööks tegi MTÜ Kesk-Eesti Jäätmehoolduskeskus, kuid kohalikud volikogud on nüüdseks selle «kalevi alla» pannud.
Jäätmekäitluse arendamiseks peale omavalitsuste koostöö ei ole muid lahendusi. Jäätmekäitlus on nagu ühistransport üksikisik ei saa suurt midagi ära teha ilma toetava-korraldava süsteemita. Küll aga saab igaüks kohaliku elu korraldajatelt seaduste täitmist nõuda, sest sageli ei taju valla- ja linnajuhid, et see teema on oluline.