Mall Hellam: kui avalik on avalik poliitika?

Mall Hellam Foto: Postimees.ee

Meil on värskelt meeles poliitikute mullused üleskutsed jääda kodanikel oma liistude juurde ning vahepeal tundus, et nii üleolevat juttu Eestis enam ei kuule. Sel nädalal kuulsime seda kahjuks taas, kui parteid hakkasid protestivaid kodanikke süüdistama poliitikasse sekkumises ja õiguskantsler Allar Jõksi viimaste võimaluste hävitamises.

Paraku väljendavad vabamõtlejate avaldused ka peavoolu-poliitikute ettekujutust kodanike rollist ühiskonnas. Ka nende arvamust, kes käesoleval juhul Jõksi poolt hääletavad. Aga asi ei ole ju Allar Jõksis, vaid selles, et rahvaesindajate nii valuline reageerimine oma rahva (ja õiguskantsleri) häälele näitab, et poliitikat peetakse parteides jätkuvalt üksnes erakondade mängumaaks.

Riigikogus tehtavad otsused puudutavad meid kõiki ja kodanikukeskses ning kaasavas ühiskonnas on igaühel kohustus oma arvamus välja öelda ja rahva valitud esindajatel neid ka valimiste vahel kuulata.

Asi pole vaid ärakuulamises või mittekuulamises, aga parteidele tundub, justkui oleks Eesti Vabariigis juba kõik nende vaenlased. Kui kellegi arvamus on neile vastukarva, pole enam vahet, kas tegu on meedia, presidendi, kohtute või sellesama õiguskantsleriga – ütleja ainus soov saab nende meelest olla poliitikute populaarsuse hävitamine ja väärib seega vasturünnakut.

Kindlasti ei või erakonnad visata esimest kivi nende pihta, kes teevad otsuseid lähtudes teemade populaarsusest, mis on üks põhiargumente Jõksi vastu. Ei luba ju vähemasti aasta-paar enne valimisi ükski valitsus endale ebapopulaarseid otsuseid. Kuna õiguskantsleri kanda on Eesti Vabariigis ka ombudsmani roll, siis on üsna ilmne, et ta peabki tegelema teemadega, mis rahvale korda lähevad.

Kogu õiguskantsleri valiku ümber toimuva arutelu sulgemine näib iseenesest katsena vältida ebamugavat jutuajamist avalikkusega. Ütlejate sildistamise asemel võiksid Jõksi vastu olevad erakonnad oma solvumise kõrval tuua rahvale välja ka konkreetseid näiteid Jõksi tegematajätmistest. Ainus arusaadav ja põhjendatud jutt on seni olnud liigne meediaga kurameerimine, sest ajakirjanduse kaudu suhtlemine ei soodusta tõepoolest kellegi koostööd.

Parteide pahuruse kolmas põhjus – õiguskantsleri astumine seadusandja pärusmaale, kasutades ära ka riigikohut – ei ole üldse halb ühiskonna tervisele. Pelgalt see, et erakonnad süüdistavad ühiskonna teisi liikmeid nende tegevusse sekkumises, ei tähenda, et nad ei teekski midagi valesti. Äkki ei tulene Jõksi kriitika sellest, et poliitikuid on kõige lihtsam materdada, vaid et erakondade mõtteviisis ongi palju avatud ühiskonnale ja õigusriigile sobimatut?

Nii et kui õiguskantsler saab valitud, ei lõpe loodetavasti diskussioon sellest, kust jookseb erakonnapoliitika ja avaliku poliitika piir. Ma olen päris kindel, et ka uus õiguskantsler – kes ta ka ei ole – jääb edaspidigi lööma häirekella, kui end puutumatuna tundvad valitsejad oma inimesi vaikima sunnivad.