Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2258045t1h1590.jpg)
Lugedes kaitseminister Jaak Aaviksoo (PM 19.11) ja literaat Andres Langemetsa hiljutisi arvamuslugusid (PM 07.12), kumab läbi veider ja kahjuks laialt levinud arvamus, et sotsioloogia ja ehk ka kogu sotsiaalia tervikuna tegeleb kas unenägude seletamise või kohvipaksult ennustamisega ja «teadusega» pole kõigel sellel vähimatki tegemist. Lubagem siinkohal austatud akadeemikutele ja literaatidele vastu vaielda.
Realia ja humaniora erinevad üksteisest nii vaadeldava ainese, uuringuks kasutatava metoodika kui ka tulemuste esitamise viisi poolest. Kui esimene lähtub eksperimendist ja selle korratavusest kui teadusliku tulemuse tõeväärtuse vaieldamatust kinnitusest, siis teise puhul see nii ei ole.
Eksperiment on sotsiaalvaldkonnas harvaesinev andmekogumisviis, kuna seal arvesse võetavad muutujad on ilmselgelt kontrollimatud suurused. Nii tuleks eeldada, et ka andmete analüüs ja tõlgendus käivad seetõttu erinevaid radu.
Tavaelust tuntud ja Jaak Aaviksoo viidatud nähtus, et õunad kipuvad puu otsast langema allapoole mitte vastupidi, on füüsikas käsitletav faktina; sotsiaalias sotsiaalseid nähtusi käsitledes ei räägita juba pool sajandit mitte absoluutset tõeväärtust kandvatest «faktidest», vaid ilmingutest ja suundumustest, nähtuse ja nende tähenduste muutumisest ajas, ruumis ja kultuuriti.
Positivistlik sotsioloogia on ammu andnud ruumi interpreteerivale sotsioloogiale ning senisest absoluutsest «tõest» on saanud suhteline mõiste.
See ei ole aga uus teadmine. Olen kindel, et Aaviksoo nii teadlase kui ka ülikooli rektorina (olles töötanud koos ka «tõeväänajatest» sotsioloogidega) teab ja mõistab eespool öeldut äärmiselt hästi.
Seda kummastavam on lugeda väidet, et «usaldus ei põhine kunagi meeldivusel, vaid kindlustundel, et see, millena midagi esitletakse, seda ka tegelikult on» (PM 19.11). Ehk siis, veidi julgelt tõlgendades võiks väita, et usaldus ehk legitiimsus põhineb eelkõige ratsionaalsusel. Ent kas kriitika sotsioloogia «tõe konstrueerimise» tehnika vastu põhineb siis ikkagi ratsionaalsel argumentatsioonil?
Paratamatult ei saa sellisel juhul vaadata mööda «õigetest» ja «valedest» tulemustest viimase aja Eesti avaliku arvamuse uuringutes. Jaak Aaviksoo viidatud Postimehe gallupis «Kas sotsioloogilised uuringud peegeldavad tegelikkust?» peegeldub ilmekalt avalikkuse hoiak sotsioloogia ja arvatavasti sotsiaalteaduste suhtes laiemalt, jättes arvestamata küsimusi valimi esinduslikkuse kohta ja muid metodoloogilisi nüansse.
Lisades siia aprillikuu sündmused ning sellele eelnenud ja järgnenud diskussiooni meedias võtmesõnadeks eelkõige siis «punased professorid», «tädi Raivo» ja muu rahvuskonservatiivsete hirmudega seonduv , on avalikkuse arvamust üpris kerge ära aimata.
Lugedes Langemetsa kirjeldatud sotsiaalteaduste kujunemise lugu nõukogude ühiskonna «teadusliku» doktriini tingimustes, tekib küsimus, kuivõrd erineb toonane situatsioon praegusest ehk kuivõrd hädavajalikud on sotsioloogide eneste meelevaldsed korrektuurid «õigete» tulemuste saavutamiseks?
Sedavõrd kummastavam on Langemetsa soovitus (PM 07.12) jätta «otsene poliitikas sorkimine» ja keskenduda «tõeliselt olulistele küsimustele», näiteks uurimaks, «miks pool ühiskonda on nii kaua jätkuvalt sovetid». Kas pole see mitte poliitiline tellimustöö?
Kui Ivo Linna teadmatus Zaporoetsi või Mercedese eelistuse osas jätab ruumi analüüsiks ja tõlgendusteks ning erinevate eelistuste põhjuste selgitamiseks, siis Langemetsa kliiniline arutlus sotsiaalteadustest pole «mitte poliitikasse tungiva libateaduse» kriitiline analüüs, vaid poliitiliselt kallutatud arvamus.
Kas huvidest vaba tegu on võimalik? Aaviksoo ja Langemets näivat viitavat sellele, et paratamatult eksisteerivad koos isiklik huvi, oma teadmine ja reaalne situatsioon.
Langemets esitab ilmselgelt erapoolikus artiklis (PM 07.12) spekulatsioonid sotsiaalteadlaste äraostetavuse ja kallutatuse kohta: «Kas TÜ ja TLÜ sotsiaalteadlased on Eestis mingi uus poliitiline erakond või on nad mõne erakonna käsilased?»
Aaviksoo väljendab oma rahulolematust sotsiaalteaduste usaldusväärsuse osas: «Tunnistan, et ka minu usaldus meie (sotsiaal)teadlaste vastu pole täielik ja see kahanes aprillisündmuste käigus ja järel.» (PM 19.11)
Sääraseid väljaütlemisi lugedes tahaks teada, milline on omahuvi, subjektiivse arvamuse ning «objektiivse reaalsuse» hindamise vahekord nendes väljaütlemistes? Kas sotsioloogia ja sotsiaalteaduste avaliku häbimärgistamise ja hukkamõistu põhjused tuginevad ka millelegi ratsionaalsele ja argumenteeritule või on tegu sinna samusesse, unenägude seletamise ja kohvipaksult ennustamise valdkonda kuuluvaga