Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2256741t1he191.jpg)
Rahvale on kuulutatud rõõmusõnumit. Ahelad on langemas. Uue aasta algupoolel kõrvaldatakse senimaani apteegiäri ahistanud piirangud. Kõik saavad kõikjale asutada uusi apteeke. Rõõmusta rahvas, päästja on saabunud!
Sotsiaalministeerium on seadnud kahtluse alla riigikohtu pädevuse ja andnud aimu globaalsest kavast senine apteegisüsteem ümber korraldada.
Erandina kõikidest teistest Euroopa riikidest ei ole Eestis apteeker tervishoiutöötaja ning apteegiteenus ei ole tervishoiuteenus. Seetõttu ei ole apteegiteenuse kättesaadavus Eestis ka riigi asi.
Euroopas reguleerib riik apteekide paiknemist ja see lähtub elanike arvust. Nii on see Austrias, Belgias, Hispaanias, Horvaatias, Iirimaal, Itaalias, Kreekas, Küprosel, Luksemburgis, Lätis, Maltal, Portugalis, Prantsusmaal, Rootsis, Sloveenias, Soomes, Suurbritannias, Taanis.
Ka Eestis jõustus 1923. aastal «Vabamüügi apteekide avamise seadus». Selle järgi võis apteegi avada Valgas ja Narvas 6000, Pärnus 7000, Tallinnas ja Tartus 8000 elaniku kohta. See kehtis põhimõtteliselt 1991. aastani. Uues Eesti Vabariigis apteekide asutamist reguleeriv seadusesäte puudus.
Maa-apteegid kinni
Selleks, et takistada apteekide massilist koondumist maalt linna, peeti 2005. aastal vajalikuks taas piirangud kehtestada. Selle järgi tohib praegu linnas ühe apteegi avada 3000 elaniku kohta. Piirangute eesmärgiks on mitte raisata riigi niigi nappi tervishoiuraha, tagada küllaldane ravimivalik praegustes apteekides ja ravimite geograafiline kättesaadavus. Piirangu üks olulisemaid eesmärke on ka see, et kõikides apteekides töötaksid farmaatsiaspetsialistid, mitte inimesed tänavalt ja üliõpilased. Juba praegu on puudu umbes 250 proviisorit ja farmatseuti.
Seaduse jõustumisel algas kohe ärimeeste võitlus selle vastu. Küsimus jõudis otsaga ka riigikohtusse, kes leidis, et piirang on täiesti seaduslik.
Võib vaid imestada sotsiaalministeeriumi ja ettevõtjate avalduste üle, milles seatakse kahtluse alla riigikohtu pädevus ja otsusevõime.
Eestis tegutseb kahesuguseid apteeke: äriettevõtjatele kuuluvad ketiapteegid ja apteekritele kuuluvad apteegid.
Esimesed asuvad valgusküllastes kaubanduskeskustes, suuremates polikliinikutes, äritänavatel ja teistel kaubanduslikult atraktiivsetel kohtadel. Teised paiknevad enamasti vaikselt ja tagasihoidlikult maakohtades ning linnade kõrvaltänavatel, tulles aastast aastasse vastu vallaametnike ja perearstide palvetele, et nad veel veidikegi katsuksid end ja oma haruapteeke elus hoida. Ja nii nad töötavad, missioonitundest ja kahjumiga. Hoides habrast tasakaalu.
Üle Eesti ei olegi neid apteeke nii vähe. Üks selline tasakaalupunkt asub Paides.
Seal tegutseb praegu neli apteeki. Kui kehtiv apteekide avamise piirang kaob ja avatakse veel üks, surevad Järvamaal välja Oisu, Väätsa, Roosna-Alliku, Koigi, Peetri ja Imavere haruapteegid. Kas see ei ole kõnekas fakt?
Kas keegi on praeguste apteekide arvu pärast jäänud linnas ilma ravimiteta? Küll on aga maal.
Apteegivõrgu asemel pakutakse lahendusena internetimüüki, postiteenust, ravimibussi jm. Ükski neist lahendustest ei ole võrreldav apteekri pakutava teenusega. Viimane on lõpetanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna, tal on väga spetsiifiline haridus ja teda ei saa asendada miski muu.
Võtkem teadmiseks, ainuke ravimiteala spetsialist on proviisor või farmatseut.
Ravim ei ole komm
Rahva seas elab tugev müüt kui apteeke tuleb juurde, siis ravimite hinnad langevad. See on aga vale usk ja lootus. Ravimite hindu ei määra apteekrid ega apteekide arv, seda teevad ravimitootjad. Apteegi juurdehindlus on riiklikult reguleeritud ja see on püsinud muutumatuna alates 1992. aastast. Keskmine ravimite juurdehindlus apteegis on 15%. Kui hinnad tõusevad, siis ainult «tänu» tootjatele.
Seda ilmestab järgmine võrdlus: Eesti taasiseseisvumise algul tegutses 230 apteeki. Nüüd enam kui 520. Kas keegi teab nimetada kas või ühtki ravimit, mille hind oleks seetõttu langenud?
Ravimite võrdseks kättesaamiseks on teistes riikides vähemalt retseptiravimid kõikides apteekides ühesuguste hindadega. Et oleks lihtsam nii patsiendil, arstil, apteekril kui ka riigil. Eestis peetakse sellist suhtumist kommunistlikuks. Millegipärast on aga tervishoiuteenuste hinnad sama kommunistlikud.
Sotsiaalministeerium on korduvalt väljendanud seisukohta, et apteegiteenus on äri nagu iga teinegi. Armsad, kallid otsustajad ravim ei ole komm, mida igaüks võiks ohjeldamatult lutsutada. Juba praegu lööb kommerts üle pea kokku.
Tahaksime apteekritena olla need, kelle nõuandele patsient saaks loota. Otsustajatele ütleme aga järgmist: ärge muretsege, meie jääme selles ravimiäris ellu. Spetsialistidena teame, milliseid ravimeid meil vaja läheb. Mure on meil teie pärast.