Helju Vals Keelenaine

FOTO: Pm

Mees (Olavi Ruitlane) on kirjutanud «Naise» ja naine (Merle Jääger) on kirjutanud «Mehe».

Apollo kirjandusklubis oli neil kohting, kuhu naine läks koos teise naisega (Urve Eslas), et teineteise ja publikumi toel meest aasida. Postimees pani selle etenduse terve lehekülje pikkuses kirja, sissejuhatuseks lause «Represseeritud mehe karm, nilbe, halanaljakas elu Keskmise Naise tuhvialusena sünnitab lugejates naeru, viha ja karjeid.»



Just seda sõna «keskmine» olin ma otsinud ja oodanud, et ajakirjanike suurelt ringilt lõppeks küsida: «Mis imelikud keskmised teie olete, et topite mees-sõna sinna, kus ei ole tema koht?» Võtame lehe ette: «Direktori sõnavõtt oli tühi, veel hullem, et mees ei tahtnud lõpetada.» Mis puutub siia mees? Ah et direktor ise?



Miks aga peab mees oma mees-olekut tühjuse kaudu tõestama, jäägu parem direktoriks, ja kui seda nimisõna saab teksti liiga palju, siis milleks on kool meile asesõnu õpetanud, sealhulgas isikulisi asesõnu ehk personaalpronoomeneid, kõlab uhkelt küll. Proovime eespoolset näitelauset õgvendada: «Direktori sõnavõtt oli tühi, veel hullem, et ta ei tahtnud lõpetada.» Ja ongi maskuliinumi au selleks korraks päästetud.



Seda isehakanud asesõna, millest meil jutt käib, levitab edevus olla ajakirjanduses ilukirjanik, ja siis lükitakse tavatekstidesse taiest, seal aga seisab mees kui kujund, märk, etalon, sümbol, isend – oma liigi esindaja. Näide Postimehe Juurikast: «Mis jutt see on, et Mari Leen Kaselaan ei leia Maarjamaalt meest?» Kui me selles lihtsas asjas vahet ei tee, siis kukume literatuuritsema. Nii tulevadki eetrisse ja trükki ebamäärased mehed. See neid ei päästa, kui lause on sisuldasa ilus, näiteks «Kuigi «Meeletu» lõpetab Tätte-seeria linnateatris, loodab teater mehelt mõnda uut lavalugu.» Mees on Tätte nagunii, pole kahtlustki, siin aga võiks puhkuseks olla tema-sõna.



Järge ootab hulk inetusi: Priit oli endine pangatöötaja «ja nüüd kahtlustatakse meest Sampo panga kontorist 35 000 krooni röövimises»; «Pärast purjuspäi romurallit Tallinna kesklinnas mõistis mees isegi, et probleem vajab lahendust» ja nii «käiski mees võõrutusravil». Hakka või kahtlema rahvatarkuses «Mees teab, mis mees teeb».



Naiste poolelt paistab pilt samasugune, ainult et näiteid on tuntavalt vähem. Siin üks ehmatav väljakirjutus: «Tütar läks emaga riidu ja ajas naise tänavale.» Ei ole looduse süü, et näidete arvus puudub tasakaal. Mis tema, loodus, teha jaksab, kui inimesed ise pole M ja N suhteid selgeks saanud, ei saagi saama.



Just suhteromaaniks hindas «Naise» autor oma raamatut kohe alguses, kui nad seal Apollos kokku said. Selline vastus ei istunud «Mehe» autorile, tema tahtis aasida, näiteks «Kas oleksid nõus mõne naisega kohad vahetama?». Minul, lehelugejal, tuli tuttav «Mees kui asesõna» maik suhu, Ruitlasel vist ka: «Ma pigem jään selleks, kes olen.»



«Naise» autori seletust mööda tunneme koleda Keskmise Naise ära kas või sellest, et ta läheb hulluks, kui poodides on hullud päevad. Egas muidu tõrjuks praegused meestekesksed ühiskonnad naist suurest elust välja. Ruitlase lõpulause Postimehes: «Meestekeskne ühiskond teeb naisest värdja.» Selline ülestunnistus mehelt endalt paneb naistel suu kinni. Ja kui naistel, aasijannad kaasa arvatud, on suu kinni, siis on nad kaotajad.