Vaheda mõistusega pedant

Peeter Rebane Foto: A.Peegel

Kui meelelahutusärimees Peeter Rebane koos vanema venna Priiduga 1994. aastal Tallinna esimese ööklubi Club Hollywoodi avamisega meedia tähelepanuorbiiti tõusis, ei teadnud temast keegi suurt midagi.

Tollal 21-aastane Rebane oli lihtsalt tegutsemistahet täis noormees, kes oma vanuse ja elukogemuse kohta uskumatult arukat juttu mõistis ajada. Ühest küljest, mis seal salata, oli põhjuseks tema Harvardi haridus, teisalt oli noor Rebane noppinud ilma eri otstest väärt elukogemust purjetajana. Meelelahutusäri oli tema ellu tulnud optimaalsel ajal – 1990. aastate algul eraettevõtluses edukalt tuule tiibadesse saamine oli piisav garantii, et selles vallas läbi lüüa ning, veelgi enam, püsima jääda.

Lähikondlaste hulgas äärmise tasakaalukuse ja pedantsuse poolest tuntud Rebase haare laienes üha. Loonud kontsertide korraldamisega tegeleva ettevõtte FBI, on ta Eestisse, aga ka Lätti, võimalik, et mujalegi, «importinud» kümneid megastaare, kelle tipus troonib juveelina sel suvel Tallinnas esinenud Madonna.

Nüüd siis Solaris, koondmaksumusega 1,2 miljardit krooni. Mida noorem Rebane keeldub kangekaelselt nimetamast lihtsalt keskuseks, vaid rõhutab alati: see on meelelahutus- ja elustiilikeskus! Et aga elu keskuses lausa elustiiliks pidada saab, nähtub, et järelikult on see sobivaim stiil paadunult urbaniseerunule – kuidas siis muidu seletada tõika, et lisaks kontserdi- ja kinosaalidele leiab keskusest arvukalt toidukohti, katusekohviku, trendipoode, lemmikloomade ilusalongi ja mida kõike veel.

36-aastane Rebane ise näib sellist elustiili nautivat. Vähemasti sõnades. Ta jumaldab häid filme ja kontserte, aga ka kiiret elutempot.

Ehkki siin on üks väike aga. Nimelt otsustas Rebane linnamelust loobuda ja soetas eramu mereäärsesse Kaberneeme. Sooritab seal hommikuti isegi joogaharjutusi. Kas juba – seoses varase keskea saabumisega – on tema nooruslik uljus jahtumas? Nagu sõnas mõne nädala eest ka Postimehe Arterile antud usutluses Peetri elukaaslane, koreograaf Märt Agu, on Rebase varasem uljus asendunud kogemuslikkusega.

Märkides samas, et mehe lapsemeelseid krutskeid täis huumorisoon toob talle endiselt naerust pisara silma.

Üks, mis Peeter Rebase tundjaid inimlikult kadedaks teeb, on tema mitmekülgsus. Ta on mees, kes kannab välja nii fraki kui šortsid. Jättes kõrvale vaheda mõistuse, juba mainitud pedantsuse ja laitmatud maneerid (tundub, nagu jälgiks ta ennast pidevalt kõrvalt), ei kujutaks tema tüüpi inimest lennukit juhtimas. Aga Peeter juhib. Õigemini juhtis, sest väike eralennuk ei rahuldanud enam tema isiklikke, märksa kõrgemaid ja veelgi lennukamaid soove. Nüüd paneb ta end proovile pigem purjelaual, õpib Ameerika mainekas filmikoolis filmirežissööriks ja usub, et žanriliselt oleks tema enda elust vändatav film tõeline märul.

Väline pole Rebase jaoks kunagi oluline olnud. Ei vehi ta seltskonnaajakirjanduse veergudel miljonitega ega uhkelda häärberi või autodega, ta riietub tagasihoidlikult ning tegeleb alati pigem sisu kui vormiga. Eile Solarise keskuses peetud kohtumisel ajakirjanikega nentis ta, et tunneb end kui uppunud kass ja vaevleb palaviku käes.

Ning rüüpas usinalt Coldrexi... Ida politseiprefektuuri sinise vapiga kruusist.