Juhtkiri: ergutuspreemia

Barack Obama Foto: AFP / Scanpix

Obamale anti Nobeli rahupreemia tulevase elutöö eest

Norra Nobeli-komitee otsuse kohta anda selle aasta rahupreemia ametisolevale USA presidendile Barack Obamale, on öeldud maailmas valdavalt: üllatav.

Kui komitee oleks preemia andnud näiteks Hiina dissidentidele, oleks sõnum üheselt mõistetav: Aasia suurriik ja eelkõige Pekingi võimu all elavad inimesed vajavad inimõigusi ja demokraatiat.

Seekordne otsus on toetus veel teadmata tulemustega muutustele – preemia sõnum jääb ebaselgeks. Kaheldamatult on Obama karismaatiline kõnemees ja heade kavatsustega inimene. Mõlemad on igati sümpaatsed globaalse supervõimu juhi omadused, ent ikkagi tekib küsimus, kas neist piisab ühe maailma autoriteetseima preemia saamiseks. Obamal pole ette näidata ühtegi suurt läbimurret rahvusvahelistes suhetes, ütlevad välja need, kelle kõnepruuki ei kammitse positsioonist või isikuomadustest tingitud viisakus.

Rahvusvahelistes suhetes Obamale pandud lootuste rohkus ja eripalgelisus sarnaneb USA sisepoliitikas toimunuga. Muutusi tahavad kõik, aga kui üldsõnalisest loosungist saab konkreetne poliitika, avastatakse, et hoolimata imeliselt võimekast eestkõnelejast on iga keeruka valiku järel nii võitjaid kui kaotajaid.

Hiina rõhumise all rängalt kannatavate uiguuride vabadusvõitleja Rebiya Kadeer ütles lootusrikkalt: «Nüüd ta peab auhinnaga midagi tegema. See tõstab tema suhtes ootusi, et ta astuks välja rõhutud rahvaste eest.» Ent kui Kadeeri lootuse kõrvale seada soov ohjeldada Iraani tuumapüüdlusi, milleks USA vajab ka Hiina kommunistliku valitsuse toetust, läheb probleemistik poliitikale omaselt keerukamaks.

Paljud hindavad Obamat võrdluses USA eelmise presidendiga. Norra Nobeli-komitee tõi esile diplomaatia rolli väärtustamist, suhtumist kliimamuutustesse, püüdlusi tuumaohu vähendamiseks. Paraku ei ole Obamal neis valdkondades veel selgeid tulemusi. Me ei tea näiteks sedagi, kas ja millist edu toob vägede suurendamine Afganistanis.

Nii võibki öelda, et Obama sai Nobeli rahupreemia avansina tulevase elutöö eest. Thorbjørn Jagland (ta on ka Euroopa Nõukogu peasekretär) põhjendas Norra Nobeli-komitee eest kõneldes, et ka varem on preemia antud toetamaks poliitikat, mis alles võib tuua olulisi tagajärgi. Ta tõi näiteks nii Saksamaa Liitvabariigi kantslerile Willy Brandtile idapoliitika eest antud preemia (1971) kui ka Mihhail Gorbatšovile 1990. aastal antud rahupreemia.

Jääb üle soovida president Barack Obamale õnne ja jõudu ning Norra Nobeli-komiteele oskust üllatada selle sõna parimas tähenduses.