Andres Langemets: mis on parem – Zaporožets või Mercedes?

Andres Langemets Foto: Postimees.ee

Lugesin hämmastusega pahastunud professor Mikko Lagerspetzi vastusarvamust (PM, 05.12) minister Jaak Aaviksoole (PM, 19.11).

Aaviksoo suvatses mäletatavasti kergelt kahelda sotsiaalteadlaste uurimuste teaduslikkuses ja soovitas neil asi isekeskis enne selgeks teha. Aulik Turu Ülikooli ja TÜ professor on rektor Rein Rauale toetudes aga nördinud – kuidas üks füüsik julgeb nende eriala teaduslikkuses kahelda?

Mulle on vastukarva Mikko Lagerspetzi väited, et mingid lihtsad gallupid ongi sotsioloogia selle teadusala teoreetilises tähenduses. Ma arvan, et seda kõike, mida järgnevas väidan, teavad nii Saar, Poll kui ka Raivo Vetik ja Lagerspetz.

N Liidus oli sotsioloogia pikka aega sügavalt põlu all, seda pidi jätkuvalt asendama too ainus «teadus», mida nimetati «teaduslikuks» ehk siis teaduslik kommunism.

1960ndaist kuni 1970ndateni läks Eesti sotsioloogia eestvedajatel, Vooglaiul ja Lauristinil ning Co-l palju higi ja elujõudu, et rajada sotsioloogiakoolkond Eestis.

Toeks olid Leningradi ja Moskva vabameelsemad filosoofid ja ühiskonnateadlased, vastu töötasid kõiksugu Titmad, Kahkid, Koobid jt, hilisemast ajast Vetikud ja nooremad. Siiski ei lubatud sotsioloogiat nimetsi mainida, kasutati libaterminit «konkreetsed sotsiaalsed uuringud». Tean seda lausa puhtisiklikult, sest 1970. aastatel töötas mu abikaasa TRÜ sotsioloogialaboris ja ka ma ise osalesin mitmes küsitluses lihtküsitlejana.

Ma ei tea, kas Aaviksoo reaalteadlasena just seda mõtles, mis mulle pähe torkas, aga midagi sinna suunda küll. Juba mitut puhku on sotsiaalteadlased Eestis üritanud mõne põgusa küsitlusuuringu toel sekkuda ühiskonna poliitilisse ellu kui ainsad tõeteadjad. Ja see küll ei ole teadus, ka mitte sotsioloogia.

Või siis tuleb sotsioloogiaks hakata nimetama ka näiteks ilma mingisuguse teadusliku metoodikata libaküsitlust Harju tänava saatuse asjus? Sotsiaalteaduste alus ja kindlus on perfektne metodoloogia ning see tase oli Eestis juba nõukaajal olemas.

Olid nii valimite kui ka statistilise töötluse metoodikad, isegi vastavad arvutiprogrammid Minsk-22 kolakate jaoks. Nüüd on see kõik taandunud mingiteks lollideks kiirgallupiteks, mis pigem meenutavad üldrahvalikke ja juhuslikke raadio või TV telefoniküsitlusi. See pole teadus, see on Ameerika poeomanike mõistmine sotsioloogiast. Paraku see sobib kahjuks ka igasugu populistidele poliitikas.

Mikko Lagerspetz teab üsna hästi, millest ma praegu räägin. Kogu aeg kummitab mul iga järjekordse gallupi puhul kõrvus Ivo Linna lauldud: «Aga kust ma küll tean, mis on parem, Zaporožets või Mercedes? Ei tea.» Gallupite puhul on küsitlejal eelteadmine juba olemas ja tagumist või ülemist ülesannet tal ei olegi.

Sotsioloogiliste küsitluste eesmärk peaks aga olema nagu psühhiaatril – selgitada varjatud kõrvalküsimustega haiguse tegelik põhjus. Kuhu, sõbrad sotsioloogid, kogu see vana teadmine on äkki kadunud?

Teine asi, millest sotsiaalteadlased pole aru saanud, on veelgi sügavam. Riike ei juhita ja lahinguid ei võideta mingite gallupitega. Riigijuhtimine on just sellepärast isiksuslik ja poliitiline tegevus, et otsuseid ei rajata arvamusküsitlustele.

Vabadussõda ei võidetud Saaremaa punaste mässajate või kommuunapooldajate arvamust arvestades, vaid ikka võimu, mobilisatsiooni ja propaganda abil. Sest see on poliitika, mitte poliitikasse tungiv libateadus.

Saan seetõttu mõnevõrra aru Jaak Aaviksoo imestusest ja ärritusest – kas TÜ ja TLÜ sotsiaalteadlased on Eestis mingi uus poliitiline erakond või on nad mõne erakonna käsilased? Mõlemad variandid välistavad tõepoolest teaduslikkuse kui niisuguse.

Aga meil on vaba maa – moodustatagu üks «teaduslik» erakond oma teadkom´i marksu-veteranide juhtimisel, vaatame, palju hääli neile antakse? Seda ka ei juleta, riigi ehk maksumaksja raha eest susistatakse kas riigi selja taga või selle põranda all.

Milleks oli üldse vaja korraldada seda plekkmehe siirdamise mõju analüüsi? Äkki mõjus ka Vabadussõda Anvelti ja Kingissepa pooldajatele suisa traumeerivalt? Juba meie sotsmeeste arvamusküsitluse püstitus oli tapvalt ühesuunaline ja poliitiline, revanšistlik kommunistlikus võtmes, putinlik, vetiklik.

Tahaks öelda, uurige seda, mis pole meil 15 aasta jooksul ei muutunud ega kadunud – ühiskonnas, inimeste käitumises, suhetes, tööviisis. Uurige, miks see pole muutunud? Kus on süvapõhjused? Miks pool ühiskonda on nii kaua jätkuvalt sovetid?

Kas poolsada aastat on tõesti eestlase loomust sedavõrd deformeerinud, või kui pole, siis mis on tegelikult muutunud? Jätke otsene poliitikas sorkimine, olete rohkem teadlased. Võib-olla huvitavamad ja tõsiselt võetavamad.

Mikko Lagerspetz võiks aga siinse misjonitöö mõneks ajaks katkestada, keskendugu sotsioloogiale, saagu aru, suurem jagu eestlasi on kõik okupatsioonikümnendid elanud siin ka ise üle ja on seetõttu lihtsalt teist usku, mitte sugugi uskmatud paganad.