Solarise arhitekt Raivo Puusepp: linnaruum ei ole lahinguväli
Vaimse pinge suurust on raske füüsiliselt mõõdetavate kategooriate kaudu selgitada, kuid liialt ühekülgne tähelepanu meedias kaudselt oli adutav.
Iga uus on mingil määral unustatud vana, kui ta just ei kuulu teaduse ja tehnika valdkonda. Viimasest olekski mainimisväärne kogu helisüsteemi ülesehitus kontserdisaalis. Arhitektuurselt ei ole varem nii mitmeid funktsioone kandva hoone rajamist sellisel ahtal ja nõudlikul linnaterritooriumil toimunud.
Põhimõtteliselt olid reeglid selged: linnaehituslikult tuli täita tühimik traditsioonilises tänavate võrgus ja luua ümbruskonnaga kontakteeruv kehand, mis sekundeeriks Teaduste Akadeemia hoonetele vastasküljel – selleks et tekiks Teatri väljaku teljel Estonia ja välisministeeriumi vahele oluliselt tunnetatavam väljakuline seos. Teataval määral ülekasvanud ja liigtihe kõrghaljastus segab kahjuks selle tunnetamist.
Linnaruum ei ole lahinguväli. Estonia ja Vanemuine jäävad tähtsamateks olenemata nende arhitektuursest lahendusest.
Põhimõtteliselt ei ole ma oma tulemustega kunagi täielikult rahul. Suuremas plaanis ehk poleks midagi muutnud, mõningad detailid oleks vaid teisiti kavandanud.
Nagu alati jäi ka nüüd aega puudu, liiga keeruline hoone selles ajaühikus.
Linnaruumiliselt on nüüd saavutatud tasakaal Teaduste Akadeemia ja Solarise tänavanurkadel Estonia suhtes. Asi on veel liiga uus, et seda tunnistada.
See osa ongi mõeldud eraldiseisva üksusena ja ei ole seest omavahel seotud.
Jäi joonistele ja mällu kui Raine Karbi hea iroonia tolleaegse süsteemi suhtes.