Karin Hallas-Murula

FOTO: Margus Ansu/ Postimees

Solarise keskus on järjekordne samm Tallinna kesklinna arhitektuursel labastamisel.

FOTO: Liis Treimann

Viru keskus, vabadussammas ja nüüd siis kolmas õnnetus keset linna – nagu mingi pommitamine käiks. Ambitsioonikas suurus, tuimad fassaadid, ebamäärane mahuline liigendus, maitsetuse tipuks mingis Tudori stiilis tornijupikesed – kogu seda rosoljet on raske tervikuks nimetada. Selvehalli tüüpi kommerts­ehitiste koht on äärelinnas, mitte pealinna südame parimal platsil.



Uus arhitektuur kogub teinekord vastaseid sellepärast, et on liiga julge ja oma ajast ees. Selle maja puhul ei paista küll kusagilt ühtki värsket arhitektuuriideed, rääkimata mingist uuenduslikust sõnumist. Kahju ehitajatest, kes selliseid hooneid peavad ehitama – tööd on tulnud ju palju teha, aga kelle ees sa uhke oled, kui tulemuseks kole maja on.



 «Mis siin enam rääkida» ja «kus te siis olite, kui asja tehti» – nii ei saa selle maja puhul küll mitte kuidagi öelda. Ei Viru keskuse, vabadussamba ega ammugi nüüd Solarise puhul saa öelda, et poleks hoiatatud, räägitud ja kirjutatud, üle 10 000 allkirja sai kogutud ja vist üldse esmakordselt Eesti ajaloos kogunes rahvas avaldama arvamust ühe konkreetse hoone kohta. Tegemist polnud mingi poliitilise algatusega, poliitikud tulid hiljem.



Protesti algatajatest ei kuulu tänapäevani keegi kuhugi parteisse erinevalt arendaja Rebasest, kes kohe, kui kasulik, vilkalt Keskerakonda astus. Sakala lammutamise vastu protestisid üksmeelselt loomeliidud, kes kogunesid protestiaktsiooni päeval kultuuriministeeriumi kolleegiumisaali (vahemärkusena: Sakala lugu on dokumenteeritud ning üks komplekt kaustu säilib arhitektuurimuuseumis).



Kui vaimuinimesed vabadusmonumendi küündimatu lahenduse vastu astusid, siis süüdistati neid selles, et nad ei hooli Eesti vabadusest. Absurdsemat mõttekeerdu on raske konstrueerida. No ei saa koolitatud kõrv kiita lauluks jorinat, ja eriti veel siis, kui jorisetakse hümni.



Kas pean Solarist halvaks majaks sellepärast, et Sakala lammutati? Ei. Oleksin öelnud sama, kui Sakalat ei oleks selle maja alla auku aetud. Arhitektuuri võimalus lasti Solarise puhul käest. Võimalus oli – konkursi ju võitis Arhitektuuriagentuuri täiesti korralik projekt, aga ei, oli vaja susserdama hakata. Susserdamise tulemus ei saagi olla muu kui susserdis.



Võimalik, et maja sees on mõni huvitav interjöör. Vaatama ei kipu. Nõukaajal astusid mõned mehed parteisse, et süsteemi seestpoolt õõnestada. Sisekujundajad olid praegu samas olukorras ja kindlasti andsid oma parima, aga väljast ei muuda see maja kuidagi paremaks.



Solarise selvehallist saab nüüd kultuuri sisseoste teha. Ah, küll harjume ära ja pärast polegi enam nii hull, võiks ju arvata. Piisava tuimuse korral on see mõeldav suhtumine. Vaim on aetud vardasse ja väntavad härjad – see on meie aeg. Igaühe otsustada, millise piirini ta harjub. Lärmitseva teleka keerad kinni, kultuurihaltuura üritusi ignoreerid ja labasest seltskonnast lähed lihtsalt ära.



Linnas kinnisilmi liikuda – see on kahjuks üsna võimatu.