Ike Volkov.

FOTO: Toomas Huik.

Arhitekt Ike Volkov leiab, et Solarise keskuse suurimaks hädaks on püüe end üldpilti ära peita. Uue kvaliteediga linnaruumi sellest ei teki.


FOTO: Liis Treimann

FOTO: Liis Treimann

FOTO: Liis Treimann

FOTO: Liis Treimann

Peeter Rebane on viimasel päeval rahu ise. Soliidne, elegantne, kollases kiivris ja helkurvestis. Viisakas, tark ja kõrgelt haritud. Tundub, nagu polekski olnud neid mitut aastat, mille tagant meenuvad stoiliselt lausutud sõnad – täname teid soovituste eest. Me oleme nendega arvestanud. Ainult me pole midagi muutnud. Loodan, et teie pühad möödusid rahulikult...



Eemal seisab hiiglaslik must Cadillac. Inglasest kujundaja jagab viimaseid korraldusi.


Eks selle Solarisega saab olema nagu Viru keskusega. Mõlemad asuvad Eesti riigi parimas asukohas. Mõlema puhul pigistati välja maksimum ja rohkemgi veel. Nipitati, tõlgendati, tehti odavalt. Seest hästi lõhnav, rahustava muusikaga, noorte ilusate inimestega.



Väljast keskkonda ja linnaehituslikku situatsiooni pigem ignoreeriv, detailivaene ja lame. Hiljem ju maha ei lõhu, kuigi kokkulepetest mindi mitmelgi puhul mööda. Solarise (mis nimi! milline šrift – vales mastaabis inetu kobar) puhul lõhuti hoopis betoonist, marmorist ja tammepuust korralik maja, järele jäi veider jupike torni kunagise fuajee fragmendi ja eikuhugi viiva uksega.



Vitraažidest pole enam midagi rääkida. Nurgatagune keerdtrepp ühendab eri korrustel paiknevaid eraldi kontoreid, millest ühest pääseb kitsa käigu kaudu ka sammastega täiendatud torni. Ei mingit sidusust uuega.



Arhitekt Andres Alver ütles ühel koosolekul: nii suurt hoonet ja investeeringut Tallinna kavandades ei saa asjal olla vaid majanduslik dimensioon, vaid peab olema ka kultuuriline, nagu oli Estonia teatril. Arhitektuurikultuur peaks sellest võitma.


Minu sõnum oleks, et ärgem tehkem midagi kultuurilise dimensioonita. Hoone suurimaks hädaks on püüe end peita, mis väljendub ümarates nurkades, painutatuses, pehmes olekus, mitte niivõrd tema suurus. Uue kvaliteediga linnaruumi sellest ei teki.



Algus oli ju ilus. Väljavõte arendaja nägemusest: «Hoonestaja kontseptsioon on luua Eestile unikaalne kultuuri-, konverentsi- ja vabaajakeskus. Uus Sakala on Eestis ainulaadne kooslus eri kultuurivaldkondadest ja -asutustest, kompleks, kus Tallinna elanikud ja külalised saavad vaheldusrikkalt oma aega veeta.



Üks kompleksi pool keskendub kõrgematele kunstidele, rahvuskultuurile ja kultuuriteadlikuma publiku huvidele, selle sissepääs on Islandi väljaku poolt ja säilitab ka oma senise identiteedi – suursuguse sissekäigu ja fuajee. Teine pool (juurde ehitatav nn Valge korpus) aga pakub huvitavat meelelahutust kogu perele, s.h rõhuga noortele.  Valgesse korpusesse on sissepääsud Estonia puiesteelt ja Teatri väljakult.



Uus Sakala keskus pakub turvalist kohtumispaika ja mitmekesist meelelahutust noortele... Üleminek laiatarbe-meelelahutuselt sügavama sõnumiga kultuuritekstide tarbimisele on sellise ühendatud korpustega kompleksi puhul eriti soodustatud. Teisalt avardab vanema kultuuritarbija valikuvõimalusi ning kultuurilist teadlikkust ja sallivust ka vastupidine liikumine.



Uus Sakala keskus pakub kultuuripublikule ka toetavaid teenuseid. Vanemale sihtgrupile on mõeldud restoran ja jazzklubi, pärast tööd ja enne etendust lõõgastumiseks aga kohvik ja tornibaar, mitmekesine raamatu-, kunsti- ja muusikapood ning loomulikult Valge korpuse lõunatamiskohad ja meelelahutus.


Uus Sakala keskus tugineb kolmele sambale – kultuur, konverents ja vaba aeg –, mida toetavad ühiskondliku funktsiooniga teeninduspinnad. Projekteerimisel seadsime eesmärgiks maksimaalselt ära kasutada olemasoleva hoone ja krundi võimalusi, kuid mitte maksimeerida ruutmeetreid, vaid pakutavat sisu.»



Kas ja mis läks eelmise, kuni lõpuni poolelioleva Sakala majaga võrreldes paremaks? Vana oli ehedast materjalist stiilipuhas postmodernism, selles oli kontseptualismi, irooniat. Praegune on justkui vannitoaplaatidega kaetud ebamäärane, laialivalguv kest ümber tehnoloogilise sisu.



Juba konkursi ajal oli kõneaineks mahu ületamine ja lõpliku võitjagi valis arendaja välja suurima pakutava mahu järgi. Praegune lahendus on nagu triikraud keset kalliskivide poodi. Kui vaadata kas või akadeemikute maja pikka hoonefronti, siis see on liigendatud, aga siin näeme mitmeid kordi suuremat, liigendamata mahtu.



Suurte investeeringute tegemine on enamasti ikka seotud innovaatilisusega, kunstiliste või tehniliste saavutustega. Eiffeli torn või J. Paxtoni Kristallpalee on mõlemad olnud kultuuriajalooliste diskussioonide objektiks, kuid silma torganud oma innovatiivsusega. Solarise hoone puhul on mingi olemuslik sarnasus konservikarbi taolise Haabersti suurhalliga. Ei kohataju, detaili, sekundeerimist eri ajastuist pärit ümbritseva tipparhitektuuriga. Ei markeeritud isegi kunagi eksisteerinud tänavat, rääkimata ettekirjutusest seda looduses taastada.



Arutleti ju võimaluse üle suur maht tükeldada, luua tänavavõrk. See polnud tehnoloogiliselt sobiv, ka kasulik pind oleks vähenenud. Aksioomiks oli saali suurus. Miks just selline, oli taas äriloogika küsimus, nõutud kohtade arv oli ka vana maja lammutamise põhjuseks. Linnaehituslikud argumendid, arhitektide mure keskkonna pärast polnud aga määravad.



Ometi oli ju hoonestusõiguse, samuti arhitektuurse lahenduse konkurss, 2004. aasta algul valiti välja kolm tööd, millega edasi minna. Kuna asjast asja ei saanud, telliti variante inglastelt, lõpuks siis kodumaiselt arhitektilt Raivo Puusepalt. Vaieldi ja arutati õige mitu aastat. Pakuti sümmeetrilist mahtu akadeemiaga, et haljas nurgake alles jääks. Pakuti midagi kooritud sibula taolist, siis puruks kukkunud dirižaablit.



Ikka polnud linnas töötavad arhitektid ja linna arhitektuurinõukogu rahul. Viimane saadeti laiali. Esimesed kirjutasid aruandeid ja memosid ja analüüse, miks asi ei edene, mis lahendusel viga. Juristide pangaarved suurenesid lahendusi ja alusdokumente uurides ja tõlgendades. Vana hoone lammutamise vastase rahvaliikumise tulemusel õnnestus säilitada veidralt mõjuv torn.



Protokollidest: «Sakala keskuse näol on tegemist linna südames asuva väga väärikate hoonete naabruses asuvate kinnistute hoonestamisega, millesse tuleb suhtuda suure pieteeditundega ning püüda kiirustamata leida lahendus, mis iseloomustaks meie tänapäeva üldist kultuuritaset, arhitektuurimõtet ning ehitustehniliste võimaluste tippkvaliteeti. Ülitähtsas linnaehituslikus asukohas paiknev hoone peab saama võrdväärseks partneriks Tallinna ja Eesti sümbolitele – Estonia teatrile, Reaalgümnaasiumile ja Eesti Panga hoonekompleksile. Edasises töös tuleb veelgi rohkem tähelepanu pöörata selgele tsoneerimisele, erinevate tegevuste grupeerimisele hoone sees, ümbritsevat keskkonda arvestava välise atraktiivsuse tõstmisele ja detailsuse ning mitmekesisuse suurendamisele. Kaaluda tuleks siiski avatud sisetänava (passaaži) kujundamist, mitte kaubanduskeskustele omast hajumisväljakut.»



Eks interjööris on mõjuvaid momente – kiiskavad eskalaatorid, valgusküllased aatriumid, lennukad rõdud, isikupäraselt kujundatud liftid, valguslahendusega postid, tehispuud, mis iial lehti ei langeta, tööjõudu säästev garderoob – baar. Kaubakeskuse valgustatud roosa laeserv nagu välismaal. Teatrisaali erinevad tasapinnad, lava avarus. Nahaga kaetud postid ja käsipuud, hinnaline tume parkett. On isegi kohatu norida tehnilise teostuse kallal – kruvidest mõlkis roostevaba plekk, kõlarite riidest katted suure saali seintel, mis halvasti paigaldatud jne. Heleroosa lõhnav paradiis totaalse rahvusliku disniländi sugemetega – imestan, kui vägevad on ikka lätlased oma Lidoga!! Kuhu jäi Kolu kõrtsi koopia? Koos Francis Goya tõlgendusega Valgrest on see kõik võluv dekadents. Kunsti imiteerimine.



Üllatab veidi, kui tõsiselt internetimeedia ja ka riik ettevalmistuste viimaseid päevi kajastavad, pidustuste otseülekannet ette valmistavad. Suutlik PR-firma! Selge, et nõnda suurt kesklinna maja, nõnda suurt vaatesaali ei rajata iga päev. Seda enam vajab olukord tõsist analüüsi. See pisike mõtisklus pole kuidagiviisi ammendav.



Pigem südamevalu. Et kas jälle peame leppima. Et oleks võinud ka halvemini minna.