Arko Olesk: kõigutamatud Nobelid

Arko Olesk Foto: Erakogu

Tänavu arutas rühm teadlasi, kas ehk ei hakka Nobeli preemiate jagamise senine kord ajale jalgu jääma, pärineb see ju 19. sajandist. Kuid Tarkade Klubi peatoimetaja Arko Olesk saab aru, miks preemiakomitee ummisjalu väärikat auhinda reformima ei tõtta.

Järjekorras 109. Nobeli preemiad saavad peatselt jagatud. Nagu ikka, tõid kirjandus- ja rahupreemia märksa enam vaidlusi ja vastukaja kui teadus-Nobelid. Ent tänavu ei jäänud puutumata needki, kui rühm tunnustatud teadlasi püüdis avalikult mõtiskleda, ons maailma kõige mainekamate teaduspreemiate jagamise kord juba iganenud, ja pakkus võimalusi selle ajakohastamiseks: premeeritavate valdkondade laiendamist ja uute preemiate loomist.

Too avalik kiri tekitas veeklaasis vaevalt pinnavirvenduse. Ilmselt ei jõua ettepanekud Nobeli komitees isegi arutlusele: traditsioonid on liiga pühad, et niisama hõlpsalt nende kallale minna. Ühest küljest ongi neis Nobeli preemiate tugevus. Küsimus on aga selles, kas täitub teadlasterühma ennustus ja neist saab ka auhindade nõrkus.

19. sajandi lõpp, mil Alfred Nobel otsustas oma dünamiidiga kogutud varanduse kinkida maailmale tagasi rahu ja hüvangu toojate premeerimiseks, oli teaduse professionaliseerumise ja institutsionaliseerumise ajastu. Kujunesid välja tänapäevase teaduse põhijooned: teadlaseks olemine muutus hobist elukutseks, ülikoolid omandasid teaduskeskuste rolli, valitsused ja tööstused hakkasid järjekindlalt uuringutesse panustama.

Too sajand tõestas tehnoloogilise progressi võimsalt taganttõukavat mõju ühiskonna arengule ja ootused uuele sajandile olid kõrged. Selle vaimustuse harjal asutatud Nobeli preemiad said süsteemi lahutamatuks osaks, jäädes kauaks ühegi konkurendita.

Füüsika, keemia ja meditsiin-füsioloogia olid valdkonnad, millele Nobel otsustas preemiad rajada. Need alad olid nagu vaalad, millele tugines tolleaegne teadus ning mis suutsid tõepoolest pidevalt pakkuda inimkonna elujärge parandavaid saavutusi.

Üldjoontes on see nii tänini, kuigi teaduse eksponentsiaalne areng on loonud uusi valdkondi, millest preemiate rajamise aegu unistadagi ei osatud, ning ühtaegu lähendanud olemasolevaid: asjatundmatu silm ei oskaks viimastel aastatel tihti enam eristada keemia- ja meditsiinipreemiaid.

Samuti on meile tekkinud lahendamiseks uued probleemid, nagu kliimamuutused või HIV. Just sellele aspektile rõhus too teadusajakirja New Scientist kokku kutsutud kümneliikmeline ekspertkogu, kelle arutelud avalikuks kirjaks vormusid. Nende ettepanek oli moodustada kaks uut preemiat: üks rahvatervise ja teine keskkonnakaitse valdkonnas. Mõlemat võiks välja anda samadel alustel rahupreemiaga ehk vajadusel ja organisatsioonidele. Kui Nobel ise praegu elaks, oleks ta sellega kindlasti päri, argumenteerivad nad.

Teine olulisem ettepanek oli laiendada meditsiinipreemiat nii, et see hõlmaks kõiki bioteadusi, kuna statuut välistab praegu näiteks evolutsioonilise bioloogiaga või aju-uuringutega tegelejad. Ohtralt korratud näite kohaselt poleks evolutsiooniteooria rajaja Charles Darwin kvalifitseerunud ühelegi Nobeli preemiale.

Muidugi kumavad ettepanekutest tugevalt läbi rühma liikmete huvid. On ju selle kõige nimekamad liikmed näiteks kog­nitiivteadlane Steven Pinker, bioloog E. O. Wilson ja Briti valitsuse endine teadusnõunik, kliimamuutused jõuliselt Blairi agendasse tuua aidanud David King. Kindlasti leiaksid mõnede teiste alade esindajad sama tugevaid argumente, miks võiks juurde luua hoopis mõne muu preemia. Nobeli komitee tõrksust võib mõista: pelk reformide kaaluda võtmine avaks Pandora laeka ning kindlasti ei leiduks kõiki rahuldavat lahendust.

Avalikule kirjale vastukaaluks on ka kostetud, et osalt on muutuvale ajale reageeritud rahupreemia paindlikumaks muutmisega. Seda näiteks juba 1970. aastal, mil see omistati äsja lahkunud taimeteadlasele Norman Borlaugile, tänu kellele päästis roheline revolutsioon arengumaades näljast sadu miljoneid inimesi. Tunamullune otsus premeerida Al Gore’i ja ÜRO kliimamuutuste töörühma IPCC kinnitas nii-öelda «pehmete» teemade lõplikku sissemurdmist rahupreemiate jagamisse.

Miks mitte – tohib seepeale ehk mõtiskleda – ei võiks ka kirjanduspreemiate komitee meid mõnikord üllatada näiteks Richard Dawkinsi või Stephen Hawkingi premeerimisega, kelle tööd polegi ehk inimkonnale toonud niivõrd materiaalset hüvangut, kuivõrd just intellektuaalset naudingut ja lisaväärtust.

Ning ammugi pole Nobelid enam ainsad preemiad maailmas, samuti mitte suurima summaga preemiad (kuigi need on endiselt ainsad, mis ületavad Eestis uudistekünnise ka juhul, kui laureaat pole eestlane).

Meie põhjanaabrid on rajanud miljonieurose Millenniumi tehnoloogiaauhinna. Nobeli jälgedesse üritab selgelt astuda Norra filantroop Fred Kavli, kelle rajatud preemiad pärgavad hetke kuumi valdkondi nanotehnoloogiast neuroteadusteni. Nõndanimetatud oma valdkonna Nobeleid on veel ja veel.

Põletavate probleemide puhul on ehk mõttekamgi tarvitada n-ö X-Prize’i mudelit ehk lubada konkreetse saavutuse eest kopsakat auhinnaraha. Sel moel on näiteks jõutud arengumaade põhjavett odavalt arseenist puhastava seadmeni, hetkel väljakuulutatud ülesannete seas on kütusesäästlik auto ning Richard Bransoni ja Al Gore’i 25 miljoni dollari suurune preemia kliima soojenemisega võitlemiseks.

Küsimus polegi ju Nobeli testamendi tähttähelises järgimises. Selles kirja pandust on varemgi mööda vaadatud. Õigupoolest vaadatakse igal aastal, sest Nobel soovis preemiaga tasustada ju «möödunud aasta» kõige kasutoovamat teadussaavutust. Ent tänapäeval saavad Nobeli komplekti – kuninga käepigistuse, kuldmedali, diplomi ja kümme miljonit Rootsi krooni – harva avastused, mis on alla kümne aasta vanad.

Tänavuste füüsikapreemiatega pärjatud saavutused – valgusoptiline kaabel ja digifototehnoloogia – pärinevad mõlemad 1960. aastatest, ent nende aeg jõudis kätte alles kolmkümmend aastat hiljem.

Kui miski võiks sundida komiteed kaaluma Nobeli preemiate reformimist, siis on selleks teaduse kasvav kollektiivsus. Ühel hetkel võib osutuda võimatuks või vähemalt ülimalt keeruliseks esile tõsta vaid kuni kolme autorit, nagu näeb ette Nobeli testament. Kui kellegi väljajätmist tajutakse kui teenimatust, kisub sellega kaasnev pahameelekõmin alla ka preemia maine.

Nobeli preemiate maine aluseks on pikk ajalugu, laiapõhjaline kandidaatide esitamise süsteem, nomineeritute kallal tehtav põhjalik uurimistöö ja siiski, kritiseerijate kiuste, piisav laiahaardelisus, mis lubab Nobeli soovi järgides tunnustada neid teadlasi, kelle töö on toonud inimkonnale suurimat tulu.

Haarde laiendamine või reeglitega mängimine on alati mitme otsaga asi, mille tulemusel paar otsa veavad alati ka soo poole, nagu on meile tõestanud kas või olümpiamängud ja Eurovisiooni lauluvõistlus.

Nobelistid 2009

•    Meditsiinipreemia

    USA teadlased Elizabeth H. Blackburn , Carol W. Greider, Jack W. Szostak, kes avastasid, kuidas DNA ahelad jagunemisel kopeeritakse, ilma et DNA saaks kahjustatud. Vastus peitub kromosoomiotstes, kus paiknevad kaitsvad mütsikesed – telomeerid –, ning valgus, mis telomeere moodustab – telomeraasis. Kui telomeerid lühenevad, siis rakud vananevad. Kui aga telomeraas on üliaktiivne, on tulemuseks surematud, lõputu jagunemisvõimega rakud, näiteks vähirakud.

•    Kirjanduspreemia

    Rumeenia päritolu Saksa kirjanik Herta Müller Rumeenia diktatuuriaegse elu tõetruu kujutamise eest. Herta Müller oli opositsioonis Nicolae Ceauşescu režiimiga, kuulus dissidentlikku kirjanike rühmitusse, mis võitles sõnavabaduse eest, ja oli poliitiliselt tagakiusatud. Emigreerus Saksamaale 1987. aastal

•    Keemiapreemia

    Ameeriklased Venkatraman Ramakrishnan ja Thomas Steitz ning iisrael­lane Ada Yonath, kes uurisid ribosoomide struktuuri. Ribosoom «loeb» DNAd ja tõlgib ära koodi, et toota kehas kümneid tuhandeid erinevaid proteiine, luues ja kontrollides elu keemilisel tasandil. Kolmik andis panuse röntgenkristallograafias, mis tekitas 3D-mudeli, aidates näidata ribosoomi individuaalset aatomistruktuuri.

•    Füüsikapreemia

    Charles Kao, Willard Boyle ja George Smith, kelle töö on andnud märkimisväärse panuse infotehnoloogilisse revolutsiooni. Suurbritannia kodakondsusega, Hongkongis elav Kao sai poole preemiast oma töö eest optiliste kaablite arendamisel. Praeguseks kõikjale maailma jõudnud valguskaabliteta ei töötaks näiteks kiired internetiühendused.Kanadast ja USAst pärit Boyle ja Smith said auhinna teise poole panuse eest sensoritüübi CCD ehk laengsidestusseadiste leiutamisel, mida kasutatakse näiteks digikaamerates valgustundlike elementidena.

•    Rahupreemia

    USA presidendile Barack Obamale rahvusvahelise diplomaatia tugevdamise ja rahvastevahelise koostöö arendamise eest. Lisaks tunnustati tema püüdlusi jätkata Lähis-Ida rahukõnelusi ja tõkestada tuumarelvastuste levikut. ­Auhinna komitee rõhutas preemia määramisel ka Obama rolli tuumavaba maailma loomisel ja rahvusvahelises poliitikas uue õhkkonna kujundamisel.

•    Majanduspreemia saaja teatatakse esmaspäeval, 12. septembril.