Mis võiks olla sobiv lektüür majandus- ja tujulanguse ajal? Äkki näiteks Pessoa «Rahutuse raamat» (ametlik autor on üks Pessoa heteronüümidest Bernardo Soares).
Kadri Kõusaar: masuaegsed põgenemised kirjandusilma
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tõsi, eesti keeles «Rahutuse raamatut» ilmunud pole (välja arvatud Tõnu Õnnepalu tõlgitud katkendid 1995. novembri Vikerkaares), ent näiteks Google Booksis saab ingliskeelseid katkendeid tasuta vaadata (parim on Richard Zenithi tõlge).
«Rahutuse raamat» on üks neist harvadest tekstidest, mis oskab ärevustaset alla tõmmata, ja seejuures nii, et ei solvata teie südant ega mõistust. Sealne pessimism on poeetiline, ja oma ilu tõttu seega vastuvõetav. Allamäge veeremisega on võimalik leppida ning selle üle isegi muiata. Olemise talutav raskus! Näe, keegi kannatab veel.
Tunneb temagi end üleliigse ja mittearmastatuna. On temagi tülpinud monotoonsest leivateenimisest (ja sellest, et aega jätkub harva muuks). Pole temalgi filmilikku palavat armastust, pigem mingid ähmased igatsused ja luitunud lootused.
Reisimine väljaspool oma siseavarusi Pessoal peaaegu puudus (kuigi ka tänapäeval ei kujutaks teda ette pakettreisil või odavlennul). Trianglis kontor-puhvet-tramm rändleb portugali poeet aga tuhandeid kordi, ning neist argihetkedest voogab vahel ka midagi, mida saaks nimetada joie de vivre või lihtsustades: rõõm väikestest asjadest. Pessoa põhjalik lahkamine puhub väiksed asjad suuremaks, mõnikord ka hirmutavamaks ja olulisemaks, kui nad ehk on. Kontoriakna taga trummeldav äikesevihm võib ühtäkki võtta maailmalõpu noodid, nõnda nagu kelneri lahke tervitus võib järsku päästa kogu inimkonna.
Ja see kõik oli Lissabonis, 1930ndatel.
Eelmisel aastal üritasin otsida seda isepärast Pessoa Lissaboni. Tulutult. Kõik oli kommertsiaalne ja turististatud, aga mis seal imestada. Sama edutult võib Šveitsist otsida Thomas Manni «Võlumäge» või Lido rannalt «Surma Veneetsias» elegantset üksildust. Tõenäoliselt on vaid Las Vegas midagi sellist, mis läbi aegade midagi oma algupärast ei kaota.
«Rahutuse raamat» teeb tegelikult rahulikuks, uinutab kirgi ja ambitsioone. See on haiguse ravi diagnoosiga. Lihtsalt, et saad teada, mis sul viga on, ja seejärel hakkab kohe parem.
«Töö, mis on valmis, on vähemasti valmis. Ta võib olla kehvake, ent ta on olemas samamoodi nagu mu vigase naabri hädine potilill. See lill on mu naabri jaoks õnn, isegi minu jaoks on see vahel õnn. Ükskõik kui halb mu kirjutatu ka poleks, võib see mõnele õnnetule hingele pakkuda unustushetke millestki veel hullemast. See on mulle piisav – tegelikult küll mitte –, aga ta täidab mingit eesmärki ja nii on kogu eluga.»
Oma tuhmi, ent sellegipoolest sümpaatset ülemust Vasquest kirjeldab Pessoa kui sümbolit – selline ongi elu. See banaalne mees esindab banaalset, kuid siiski meeldivat elu! Miskipärast meenub mulle sellega seoses, kuidas The Economist ütles Andrus Ansipi kohta «not the most impressive» – «mitte just kõige muljetavaldavam». Ja Andrus Ansip võis tol hetkel artikli autorile sümboliseerida Eestit, mitte just kõige säravamat, ent siiski sümpaatiat äratavat väikeriiki, kes vähemalt üritab. Oma piiratud võimaluste raames.
Ka Ameerikal oli kuni hiljutise ajani oma «not the most impressive» riigiesindaja. Sest ju oli tollal teatud tüüpi aja- ja rahvavaim teinud võimalikuks selle, et niisugune tegelane etteotsa tõusis. Ajapendel käib aga omasoodu ning nüüd vaatab juhikohalt vastu igas mõistes säravama naeratusega mees.
Pessoa-Soares kirjutab: «Meil kõigil on oma Vasques, kes on ülemus, mõne jaoks nähtav, teise jaoks mitte. (...) Vähemalt on Vasquesel õiglustunne, mis puudub nõnda paljudel geeniustel ja tsivilisatsiooni inim-imedel, olgu paremal või vasakul. Teised inimesed alluvad edevusele, või tõmbab neid rikkus, aupaiste, surematus. Oma bossina eelistan ma aga näha just nimelt meest nimega Vasques, kellega on keerulistel aegadel lihtsam hakkama saada kui kõigi abstraktsete bossidega. Arvates, et ma teenin liiga vähe, teatas sõber, kes on osanik edukas firmas: «Soares, sind ekspluateeritakse.» Ja mulle meenus, et tõepoolest. Kuna aga elu ongi üks ekspluateerimine, mõtlesin, kas on halvem, kui mind kasutab ära Vasques, või teeb seda edevus, uhkus, vimm, kadedus, võimatus. Mõnda ekspluateerib Jumal ise, ning nemad on meie tühja maailma prohvetid ja pühakud.»
Olgem oma Vasqueste vastu kannatlikud ja empaatilised. Kritiseerime nende tegusid, mitte nende nägusid.
Kuigi ka tegusid saab kritiseerida päris mõjusalt! Ameerikas taob oma seisukohti kõige häälekamalt Michael Moore. Tal on erakordne anne leida üles üks valukoht teise järel ja istuda neile peale oma suure, poleemilise massiga.
«Sicko» näitas, kuidas kindlustusfirmad hoidusid oma klientidele nende arstiarveid hüvitamast. Moore üritas koos haigete 9/11 kangelastega tungida Guantanamo baasi, et tasuta arstiabi saada, ja oli südantlõhestav stseen, kuidas end pea pankrotistanud naine näeb Kuubas oma rohtusid tuhat korda odavama hinnaga. Midagi on meie süsteemis mäda, järeldas Moore. Nagu kombeks, ta muidugi ignoreeris vastaspoole argumente, süüvimata küsimusse, kas Kuuba ikka on idülliline «revolutsiooni mesinädal», nagu ütles elu lõpul äärmusvasakpoolseks pööranud Jean-Paul Sartre.
Või kas ka Euroopa arstiabi ikka on nii väga tasuta (see makstakse ju kinni kõrgete maksudega). Samas ei saa väita, et «Sicko» poleks olnud meeldejääv film, ja meie kõigi hirmul tervise pärast liugles ta meisterlikult.
Moore’i uus film «Capitalism: A Love Story» tögab suuri kapitaliste ja finantskriisi. Moore intervjueerib finantsspetsialiste, kes ei tea, mis on derivatiiv, üritab arreteerida tegelasi, kelle tõttu on haihtunud kümneid miljoneid jne. «Kuhu meie raha kadus?» pärib Moore ja Hugo Bossi ülikondades pankurid pagevad šortsides Moore’i moraalse rünnaku eest, kuhu aga saavad.
Ja me naerame Moore’iga kaasa – olukord on tõesti jabur. Lisaks veel kõik need teised filmid ja raamatud, kus õilis ja töökas inimene vallandatakse, sest enam pole võimalik ta kohta ülal pidada (seejuures ei saa süüdistada ka ülemus Vasquest, sest tema kauba järele pole enam nõudlust, kassa on tühi ning enam pole võimalik nii palju töötajaid palgal hoida; pealegi ähvardab oht, et tuleb pood üldse kinni panema). Ja nõnda algabki (haa, vähemalt filmides ja raamatutes) «hea» kangelase allakäik, ajastul, kus kõike defineeritakse edukuse kaudu.
Kuid mis on alternatiiv, seda Moore ei ütle. Kapitalism on kole, kuid ahnele ja hedonistlikule (loe: tarbimisaltile) inimloomusele kõige paremini sobiv. Jah, tore oleks, kui kogu maailm elaks nagu Skandinaavia (oma suurepärase sotsiaalsüsteemiga), ent paraku pole see vist võimalik. Sõltub ju kõik ikka sellest maagilisest suhtest kohalike ressursside (sealhulgas ka ajuressursside) ja rahvaarvu vahel.
Tõesti, kogu maailmas üleüldiselt toimub ressursside raiskamine ja plahvatuslik populatsiooni kasv.
Aga midagi paremat kui see demokraatlik turumajandus on ka raske leida. Sest sajaprotsendilisele ökostiilile üleminek ja range populatsiooni kontroll eeldaks juba diktatuuri, mis kaotaks ära privaatsuse ja keelaks ära kõik hüved, sh elektri, autod, lennukid. Olen näinud perekonda, kus mees räägib tähtsa näoga ökostiilist, samas kui naine päev otsa kaevust vett toob ja käsitsi pesu (ka imiku ökomähkmeid) ja nõusid peseb.
Selge, et saab elada rohelisemalt, kui seda praegu tehakse. Kuid on ka teada, et inimesed ei hakka enne liigutama ja oma jõudusid mobiliseerima, kui päris häda käes.
Võidujooksus kapitalismi tekitatud progressi ja ressursside ammendumise vahel jääb kapitalism vist kaotajaks, sest ei jõuta piisavalt kiiresti üle minna taastuvatele ressurssidele. Me kulutame liiga palju lihtsalt hedonismiks, selle asemel et säästa, kuni oleme suutnud leida lahendused (et hedonismi jätkata). Niikaua kui jõuad oma džiipi bensiini kallata, milleks kulutada aega ja vaeva päiksepatareiga auto leiutamisele. Parem teha üks mojito, kus on sees Tai laimid, Itaalia piparmünt, Brasiilia rumm.
Ja kui ükskord on aeg nii kaugel, et tõesti peab jätkusuutlikku energiat kasutama hakkama, võib olla liiga hilja. «Jätkusuutliku», muuseas, võib panna ka jutumärkidesse, sest praeguseks pole veel päris kindel, mis ikkagi on jätkusuutlik...
Seniks terviseks!