/nginx/o/2009/10/09/247703t1hc59e.jpg)
Reaalsuse ja virtuaalreaalsuse probleem on kunstnikele tuttav. Selle töö juurde käib paratamatult oma meetoditega reaalsuse loomine.
Herkki-Erich Merila: IT ajastuga ei alga inimkond uuesti
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Keskkonnad, mida ma loon, ruumid, mida kujutan, ei eksisteeri päriselt. Nad on kusagil küll üles pildistatud, kuid kujutisi on pööratud, perspektiive on moonutatud ning tekib täiesti uus ja sellest reaalsusest eraldi seisev keskkond. Fotograafid sageli mängivad selle reaalsusega, mida ei ole. 3D võimalused on fotokunsti perspektiivi palju avardanud. Näiteks on võimalik luua arvutis mis tahes ruume, kas või vanu mahajäetud tootmishooneid, kattes seinad realistlike faktuuridega, ja kasutada neid piltide tegemisel. Tihtipeale on inimestel siiani ettekujutus, et 3D tähendab mingisuguseid siledaid ja läikivaid palle, kuubikuid või hammasrattaid, aga need võimalused on ammu juba palju suuremad.
Kuid inimkond ei alga ju tehnoloogilise ajastu saabumisega uuesti. Midagi on ikka sama. Võime ju küsida, kas inimesed, kellega me internetis suhtleme, on meie jaoks reaalsed selle sõna tavapärases tähenduses, või on nad pigem virtuaalsed. Kuid palju erines olukord enne internetti? Kui mul oli sõber Kuubast, keda ma ei olnud iialgi näinud, kuid kellelt ma sain kord kahe kuu tagant kirja, siis oli ta minu jaoks sama virtuaalne kui praegu inimesed, kellega suhelda internetis. Kas ta oli üldse päriselt olemas?
Ka vahetatava informatsiooni hulk ei ole minu meelest palju muutunud. Saadame küll arvutiekraani taga palju rohkem sõnumeid e-kirjadena, kuid need sõnumid on üsna lühikesed. Käsitsi kirjutatud kiri võis olla neli lehekülge pikk.
Mis Plektrumi mõttemasina loengutest kõlama jäi, oli vajadus, et hoolimata tehnoloogia arengust ei tohi inimesed kaotada mälu ja huvi oma kultuuriajaloo vastu. Juba kiputakse liiga palju asju arvutitele delegeerima. See ähvardab aga inimkonda degradeerumisega. Kui kaotada mälu ja teadmine sellest, kuidas masinad loodud on, ei ole ühtegi põhjust, miks masinad ei keera end ühel hetkel inimeste vastu.