Tõnu Grünberg: kohtumiseni virtuaalreaalsuses

Tõnu Grünberg Foto: Pm

EMT arendus- ja tehnoloogiadirektor Tõnu Grünberg leiab, et ei ole õige öelda, nagu oleksid tehislikud asjad vähem «päris» kui looduslikud. Miks me siis arvame, et meie loodud virtuaalreaalsus on vähem tõeline kui see, mida me niisama oma meelte vahendusel tajume?

Enne kui küsida, mis on virtuaalreaalsus ja kas selline asi on üldse võimalik, peame küsima, mis on see, mida me nimetame reaalsuseks, ja miks me peaksime väitma, et üks reaalsus on rohkem reaalne kui teine. Seega peaksime kõigepealt vaatama, mis on maailm, nagu me seda tunneme, ja kas ta on üldse olemas.

Alustan teadusliku maailmavaatega. See väidab, et maailm tekkis Suure Paugu tagajärjel 14 miljardit aastat tagasi. Seda seisukohta ei jaga küll  päris kõik füüsikud, kuid võtame selle aluseks. Toimus plahvatus ja ühest singulaarsusest lendas välja miski, millest hiljem sai maailm.

Lisaks mateeriale koosneb maailm tumedast ainest, mida on palju rohkem kui meile tuntud ainet. Mateeria ise on aga väga habras. Kui vaadata meid endid, siis tegelikult ei koosne me eriti mitte millestki. Kui suruda inimeses sisalduv mateeria kokku, nii et aatomituumade vahele  ruumi ei jääks, siis kõik, mis meist järele jääks, oleks küüneotsakese jagu ainet. Suur osa sellest, mis meie sees on, on tühjus. Juba seetõttu on väga keeruline öelda, mis siis reaalsus on. Samuti on sisuliselt ainest tühi kosmiline ruum, samas kui vaakumil on väidetavalt väga keeruline struktuur ehk sellest võiks järeldada, et vaakum on lihtsalt mateeria osakesteta vorm.

Teine probleem seoses reaalsusega kerkib meie ette kvantfüüsika kontekstis. Nüüdisaegne kvantfüüsika väidab, et protsessidest, mis nii-öelda reaalsuses toimuvad, ei ole mõtet rääkida ilma vaatleja olemasoluta. Seda, kas üks osake mingis olekus eksisteerib või mitte, pole võimalik ilma vaatlejata kindlaks teha. Ja osakesed ning nende antiosakesed võivad justkui tekkida eimillestki ja siis jälle ära kaduda.

Aga ometi peame selleks, et jätkata arutelu virtuaalreaalsusest, leppima kokku mõnedes eeldustes, ilma milleta me ei saa edasi minna. Üks sellistest eeldustest on, et midagi on siiski olemas, maailm on olemas. Seega lepime kokku, et reaalsus mingil kujul eksisteerib.

Järgmine küsimus: kuna näib, et meil kui elusolenditel on teadvus,  siis kus see asub? Ajus? Või on teadvus hoopis midagi teistsugust, mis pole üldse mingi asukohaga seotud? Järsku on meil kollektiivne teadvus või lähtub see üldse mingist ühest universaalsest allikast? Virtuaalreaalsusest rääkides on teadvuse küsimus fundamentaalne, sest me eeldame, et üks, reaalne maailm eksisteerib väljaspool meid ja teine, virtuaalne, kusagil meie teadvuses. Seega, millise punktiga meie kehas saaks teadvust seostada?

Tavaliselt arvatakse, et ajuga. Aju on väga võimas arvuti, sellega on kõik nõus. Aju võimekus on inimese toodetud arvutite omast siiani ületamatult suurem. Kuid  on teadlasi, kes  arvavad, et ehk  juba 20 aasta pärast osatakse valmistada kvant­arvuteid, mille võimekus on nii suur, et nad mõtlevad ja talitavad intelligentselt nagu inimene või lausa nagu inimgrupid.

Meie ajul on 20–30 miljardit neuronit. Meie galaktikas Linnutees on sada miljardit tähte. Kui igast tähesüsteemist võiks mõelda kui neuronist, oleks galaktika puhul tegu ajuga, mis on meie omast mitu korda võimsam. Ja ei ole ühtegi põhjust, miks nii ei võiks olla. Ka planeet Maa võib olla intelligentne olevus, kes ületab lugematu arv kordi inimese vaimse taseme. Me oleskleme maapinnal nagu bakter inimese nahal, kes ei saa aru inimese kui terviku toimetamistest.

Et asetada ennast universumi mastaapide konteksti, mõtleme korraks inimese suuruse peale. Mina olen 182 cm pikk. Kui vaatame mikromaailma, on seal osakesi, mille kõrval neutronid ja prootonid on hiiglased, ning me ei ole võimelised midagi nii väikest tunnetama. Kosmos on aga meie kõrval nii hiigelsuur, et me samuti ei ole võimelised selliseid distantse mõistma. Me ei suuda ette kujutada, kui suured on galaktikaparved, meil puudub selle jaoks taju, taustsüsteem. Kentaur on mõne valgusaasta kaugusel Maast. Meie Linnutee on imepisike, selle läbimõõt on kõigest sada  tuhat valgusaastat. Valgus hakkab  ühest otsast minema, läheb sada tuhat valgusaastat ühes suunas ja jõuab teisele poole välja. Kui tahaksime lennata Andromeeda udukoguni, mis on otse meie Linnutee galaktika kõrval, siis kuluks selleks kõigest kaks ja pool miljonit valgusaastat. See on väga lähedal. Aga suured megaparved, mis on täis galaktikaid, või kauged kvasarid…

Ja siis küsida, miks olen mina just kahemeetrine? Miks ei võiks ma olla valgusaasta pikkune? Jah, tõenäoliselt ongi see võimalik. Kui otsime teisi eluvorme, kuid ei leia, siis me ei saa sellest järeldada, et neid ei ole. Me võib-olla lihtsalt ei oska õigest kohast otsida. Nad võivad olla nii suured, et me vaatame neist läbi, neid nägemata, või nii väikesed, et meie pilk neid ei taba. Ja üldse, miks peaks otsitav eluvorm olema bioloogiline? Järsku eksisteerib see hoopis nagu elektriväli.

Tegelikult on inimene füüsiliselt hävimatu – meie kehasid moodustanud aatomid ei ole kuskile kadunud, kuigi nad ei ole enam koos sellises kombinatsioonis nagu varem. Kui ma joon lonksu vett, siis selles vees sisaldub palju molekule, mida on enne mind joonud juba lugematu arv inimesi. Vesi ringleb, on ringelnud planeedil Maa juba miljardeid aastaid. Samamoodi ringleb võib-olla teadvus ühelt aatomite koosluselt teisele.

Aga et edasi minna, lepime kokku, et teadvus on olemas. Kuid selle  asukoht ei pruugi olla ainult ajus, see võib olla ükskõik kus kohas.

Nüüd jõuame küsimuse juurde, mis on meeletajud. Meil on viis põhilist meelt: nägemine, kuulmine, haistmine, kompimine ja maitsmine. Neid esindavad organid on alati meie ja maailma vahel. Me ei saa maailma vahetult tajuda, see ei ole kehaliste meelte abil võimalik. Öeldes, et teadvus, see olen mina, ja maailm on see miski, mis on minust väljaspool, peame arvestama sellega, et maailma ja minu vahel on miski, mille läbi me seda maailma tajume.

Kui ma katsun, siis ma ei tunne maailma, vaid aistingut, mille minu sõrmeotste närviotsad viivad informatsiooni kujul mulle ajju. Kui ma vaatan, ei näe ma asju, vaid valgust, mis langeb mu silmale, liigub läbi läätse, maandub retseptoritele ja jookseb elektriliste impulssidega mulle ajju. Ja siis ma vaatan ja väidan, et see ongi maailm, maailm näebki tegelikult nii välja, nagu mina seda näen.

Aga miks ma eeldan, et tajun seda õigesti? Kust ma tean, et sina tajud maailma samamoodi? Tõenäoliselt ei tajugi. Et sinu jaoks on punane sama, mis minu punane, sinine sama, mis minu sinine? Tõenäoliselt ei olegi. See, et meil on võimalik maailmast enam-vähem ühtemoodi aru saada, tuleneb kokkulepetest, et oleme asjadele nimed andnud, ükskõik kuidas me siis tegelikult neid asju tajume.

Silmanärv on nagu elektrikaabel, mis läheb otse ajju. Kui me silma kaotame, saab asemele panna uue. Piisaks, kui me oskaks ajju jooksva «kaabli» otsa kaamera kinnitada. Kas tavakaamera või öökaamera või hoopis röntgenkaamera. Kui seda saab teha ühe meele puhul, saab seda teha ka teiste meelte puhul. Ja milleks piirduda viie teadaoleva meelega?

Nüüd jõuame küsimuse juurde, kas me saame rääkida, et maailmas on osa asju, mis on rohkem või tõelisemalt olemas, sest nad on «päris», ja osa asju vähem tõelisemalt olemas, kuna nad on tehislikud, inimese tehtud. Miskipärast arvame, et lill, see on ehtne, sest see on olnud maailmas enne meid, või vähemalt ei ole meie teda teinud. Skafander aga näiteks on tehis, sest see on inimese tehtud ja seega justkui vähem «ehtne».  Kuid miks inimese tehtud asi peaks olema vähem ehtne kui see, mis on enne meid olemas olnud? Võib-olla ei maksaks alahinnata asju, mida me teeme.

Võtame näiteks ratta, mille inimene olla leiutanud. Ümmargused asjad on maailmas kogu aeg eksisteerinud. Aatom ei ole kandiline. Kandilist ratast teha ei oleks ratsionaalne, sest see ei töötaks nii hästi. See, et rattakujulised asjad veerevad, on üks selle maailma omapära. Seega, väita, et oleme üldse midagi leiutanud, on samuti problemaatiline. Kuid kindlasti ei saa öelda, et on olemas ehtsad asjad, ja siis on need, mida meie teeme, mis on vähem ehtsad. Sama küsimuse saame küsida hiljem ka virtuaalreaalsusest rääkides: miks me arvame, et meie loodud reaalsus on vähem tõeline kui see, mida me niisama oma meelte vahendusel tajume?

Tehnilisest maailmast ja tehnoloogiast jõuame infotehnoloogia juurde. Praegu suudavad 20 aktiivse multimeediakasutusega kodu genereerida samasuguse hulga informatsiooni kui 1995. aastal kogu maailma internet kokku. Praegu liikuma hakanud infokogused on meeletud, ja ilmselt on see alles protsessi algus.

Infotehnoloogia pole muud kui tehnoloogia, mis on võimeline mäletama, klassifitseerima ja töötlema informatsiooni ning veidike õppima. Tõsi, praegu on infotehnoloogia veel üsna mannetu ja tulemus sõltub sellest, mida me talle ette ütleme.

Meie tänapäeva infotehnoloogilise ja mehaanilise loomingu ning  tuleviku kõikjal oleva tehisintellekti vahel asuvad füüsilised robotid. Üks virtuaalsuse kogemise hetk saab inimkonna jaoks olema see, kui tänaval kõndides on raske aru saada, kes vastutulijatest on robot ja kes mitte. See aeg on lähemal, kui me arvame – arvata on, et juba 20 aasta pärast on meie tänavad roboteid täis. Kuigi paljud võivad veel siiski masinate moodi välja näha.

Tehisintellekti omapära on, et küsimus ei ole enam üksnes selles, kas me suudame seda luua, vaid ka sellest, kas suudame seda kontrollida. Kui tehis­intellekt 50 aasta jooksul luuakse, nagu on ennustatud, siis on sellel inimkonna jaoks kaks ohtu.

Esiteks, me ei tohi degradeeruda, peame mäletama, kuidas me ta tegime, sest muidu tal meid tulevikus vaja ei ole. Ja teiseks, peame teadma, kuidas teha teda nii, et ta ei oleks ohtlik inimkonnale. Need on reaalsed ohud.

Aga kui vaataksime tehnoloogia arengut vaid ohtude seisukohalt, siis poleks me tohtinud ka ratast leiutada, sest käruga võib vastu puud sõita ja surma saada. Me ei saa vaadata arengut ja uusi avastusi ainult selles võtmes, et võime end nende avastustega hävitada. Ei saa eeldada, et ei saa enda toodetuga hakkama. Aga kui tõepoolest ei saa, siis me ei väärigi seda.

Siit jõuame virtuaalreaalsuseni. Sellest osasaamiseks vajalikke tarvikuid on poodides juba saadaval. Virtuaalset reaalsust kasutatakse sotsiaalsetel, teaduslikel,

militaarsetel ja ärilistel  eesmärkidel. Probleem on siiski veel  selles, et praegune virtuaalreaalsuse tase on mängude puhul juba  üpris hea, kuid mitte piisav muu elu simulatsiooniks. Selleks et saaksime reaalajas omavahel suhelda virtuaalsetes koosolekuruumides, kus kõik näevad ja tajuvad, et ollakse reaalselt koos, on arvutid veel liiga viletsad ja ühenduskanalid liiga kitsad. Ning sensorid liiga mannetud ja kobakad.

Mida viibimine virtuaalreaalsuses endast kujutab? Selle reaalsuse ja virtuaalse reaalsuse vahe ei ole tegelikult nii suur, kui võiks arvata. See ruum siin ei ole virtuaalne, aga mida see tähendab? Ma saan seda küll tajuda, aga 2000 aastat tagasi seda ei olnud siin. Kas me ehitame selle ruumi aatomitest füüsilisel kujul või bittidest informatsiooni kujul, tulemus on sama – see avaldab mulle mingisugust muljet, ma saan seda katsuda.

Inimese mõte on kõige ehtsam virtuaalreaalsus. Ma kujutan midagi ette, ja see ettekujutus toimib reaalselt – see võib panna mu südame põksuma või vastupidi, ajada mind vihaseks. See on kõige tüüpilisem virtuaalreaalsus.

Mida sellega peale võime hakata? Näiteks teha tööd virtuaalses kontoris, kus kõik vajalik on olemas, kuid kus saate omaette olla. Ei ole kolleegi, kes niheleb toolil ja räägib kõva häälega telefoniga. Seda saab kasutada mängimiseks, suhelda sotsiaalvõrgustikes, tundes, et oled ise reaalselt kohal ja sõpradega koos. Kuid sellega veel asi ei piirdu, me suudame minna virtuaalreaalsusest veel edasi.

Tõenäoliselt lülitume tulevikus ühtsesse intelligentsivõrku, mis on nagu mobiilsidevõrk, olemas kõikjal ja võimaldab mõtteid edasi anda, kõikjal reaalselt kohal olla. See on ulmeline, aga mitte võimatu.

Milline ühiskond sel hetkel on, on raske öelda. Kui me aga elame üle tuumapommid, globaalse soojenemise, geenitehnoloogia ja tehisintellekti, siis saab see päris tore ühiskond olema.

Kohtumiseni virtuaalreaalsuses!