Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2254611t1h9a1e.jpg)
Eesti Vabadussõja mälestusmärgist on palju kirjutatud, aga mõned olulised küsimused on siiski tähele panemata jäänud.
Vabadusrist on kindlasti kõige parem sümbol selleks otstarbeks, aga mitte kõrge samba otsas, vaid massiivsel 4-5 meetri kõrgusel postamendil, samal pinnal kui Vabaduse väljak.
Eesti riigijuhid on alati seisnud samal pinnal kui eesti rahvas Eesti Vabariigi aastapäeva paraadil ja mitte nagu Vene okupatsioonide nukuvalitsuste tegelased kõrgel tribüünil.
Ka ei sobi klaas kui materjal selleks monumendiks, vaid mälestusmärk peaks olema graniidist või metallist. Metall oleks kooskõlas vabadusristi kui Vabadussõja teenetemärgiga. Kindlasti tuleks aga mälestusmärk avada Eesti Vabariigi 90. aastapäeval, sest et on tegemist sümboliga, siis on tarvis ka sümboolset tähtpäeva.
Vabadusmonumendi maapinnale toomise eest räägib ka asjaolu, et sellest kujuneb otsekohe koht, kus riigivisiitidel käivad riigipead tulevad pärgadega oma austust avaldama. Ma ei kujuta ette, kuidas mitte kõige nooremad presidendid, kuningad ja kuningannad treppidest peavad üles ronima, et selle järel hingeldades otsekohe pidulikus tseremoonias osaleda.
Valitud koht üleval Harjumäe nõlval ei sobi üldse ka sümboli seisukohast, sest samal kohal seisis okupatsiooniaastatel Viktor Kingissepa kuju. Ilmselt on ära unustatud, kes oli Viktor Kingissepp.
Ta oli raamatu «Iseseisvuse ikke all» autor ja hukati Eesti Vabariigi poolt kui vaenlane ja äraandja. Ta töötas teatavasti ka terroriorganisatsioonis tekaas (hiljem GPU, NKVD, KGB ja mis veel) kurikuulsa Dzerinski juhtimisel.
Eestis ehitati küll vanasti kirikud samadele kohtadele, kus paiknesid muistsed hiied ja kirikute juurde püstitati Vabadussõja ausambad, aga Kingissepa kuju kohale Vabadussõja mälestusmärgi püstitamine on ikkagi liig.
Kokkuvõttes oleks vaja mälestusmärgi projekt veel kord ümber töötada, sobivalt massiivsemaks, madalamaks (4-5 meetrit), Vabaduse väljaku pinna nivoole asetada, soovitavalt metallist või graniidist vormida, Harjumäe nõlvaku sisse vastav väiksem sisselõige kaevata ja ehitada, nii et Eesti Vabariik saaks tõesti väärika iseseisva, Vabariigi mälestusmärgi.
Lõpuks panen ette, et Eestis vaadataks üle, kas kusagil pole maetud üks tundmatu eesti sõdur Vabadussõjast, keda saaks matta mälestussamba ette sama korraga. Eestil on vaja peale selle mälestusmärgi ka oma tundmatut sõdurit, mille ees riigipead saaksid pärast pärjapanekut kummardada.
Sel viisil saaks lahendada Vabadussõja mälestusmärgi küsimuse koos tundmatu sõduri hauaga, mis sümboliseeriks kõiki eesti sõdureid, kes kuskil sõdades Eesti vabaduse nimel on langenud ja igasugused mundrivaidlused oleksid edaspidi välistatud.